Edu saadab viimastel aastatel ka telesaadetest heategevusprojekte. Saade loob sobiva emotsionaalse fooni, annetuse tegemiseks tuleb teha ainult mõni näpuliigutus ja nõnda see raha kogunebki. Vahel koguvad päris suuri summasid ka sotsiaalmeedias spontaanselt alguse saanud kampaaniad. Emotsioon loeb, aga igal abivajajal ei ole õnne sellisele laineharjale sattuda.

Eesti ei ole jõulist turundust tegevatest heategevusfondidest ja ka heategevusliku küljega telesaadetest veel kaugeltki küllastunud. Sellepärast jõudu nende eestvedajatele.

Kaaluge järgmisele tasemele astumist: mõne hoolikalt valitud ettevõtmise regulaarselt toetama hakkamist.

Mõne telesaate mõjul või festivalil ligi astunud vabatahtliku keelitusel annetusi teinud inimesed võiksid aga astuda ka järgmisele tasemele: hakata mõnda hoolikalt valitud ettevõtmist regulaarselt toetama. Kõigil heategevusfondidel ei ole samaväärset kaastunde tekitamise võimet, aga need, millel on seda vähem, ei pruugi olla vähem vajalikud. Pealegi vajavad paljud heategevusest sõltuvad ettevõtmised enam-vähem stabiilset rahavoogu, mitte juhuslikult saabuvaid rahasüste. Väga tähtis on ka fondi organisatsiooniline võime panna teie annetus head tegema – selle hindamiseks peab asja natuke uurima, ainult emotsiooni najal seda teha ei saa.

Maksu- ja tolliameti andmeil tegi 2014. aastal vabaühendustele annetusi umbes 2500 Eesti ettevõtet ja 59 000 üksikisikut, peale selle tehti hulk annetusi anonüümselt (näiteks annetustelefonidele helistades) – kokku 28,3 miljonit eurot. Seegi ei ole peenraha, aga summa saaks olla palju suurem, kui potentsiaali rohkem kasutada – annetajate hulk saaks olla paar korda suurem ja annetatavad summad ka veidi. Hea viis annetusi suurendada on näiteks mõttetute kingituste asemel heategevuslike annetuste tegemine – viimastel aastatel levima hakanud komme.

Lõpetuseks nõuanne ka neile, kellele avalikus ruumis annetusi küsivad vabatahtlikud eriti ei meeldi: ära öelda on kergem, kui saate ausalt vastata, et juba teete mõnele fondile regulaarseid annetusi.