Link kopeeritud!

JUHTKIRI | Uus kliima on käes, uus mõtlemine mitte

 (69)
JUHTKIRI | Uus kliima on käes, uus mõtlemine mitte
Foto: Terje Lepp

Jaapan, Kanada Kreeka, Rootsi, Läti... See on nimekiri riikidest (mitte ammendav), kus kuumalaine on toonud viimasel paaril nädalal eriti karme tagajärgi – ulatuslikke metsatulekahjusid, erakordsest palavusest tingitud surmasid.

Praktiliste tagajärgede seisukohast pole vahet, kas nimetada seda inimtekkeliseks kliimamuutuseks, lihtsalt kliimamuutuseks või hoopis mingi uue nimega, mis ei kanna poliitilist laengut. Kliimastatistika näitab selgelt, et kliima muutub kiirenevas tempos soojemaks. Päris sauna, nagu näiteks Alžeerias, kus 5. juulil registreeriti Aafrika uus kuumarekord (51,3 °C), meil Põhja-Euroopas ei esine, kuid ebameeldivusi jagub siiagi. Paar 30-kraadi lähedase kuumusega juulinädalat ei oleks meie laiuskraadil omaette võetuna ju halb, aga kahjuks ei tähenda kliimamuutus üksnes seda. See tähendab ka rohkem soovimatuid ilmanähtusi – põudasid, paduvihmasid, äikesetorme ning taimede kasvu ja saagikoristuse seisukohast ebasobivaid külma-, kuiva- või vihmaperioode. Kõike seda on esinenud varemgi, aga harvemini kui viimasel ajal.

Pikas plaanis peaks meid kliimasoojenemise väljakannatamatuks muutumise eest kaitsma rahvusvaheline koostöö, mille viimaseks väljenduseks on 2015. aasta Pariisi kliimalepe. Selle õnnestumise peale ei saa kahjuks 100% kindel olla. Näiteks Donald Trump tahab „parema diili” tegemiseks (kliimaga?) USA leppest välja tõmmata ja ega ka ülejäänud 196 leppega ühinenud riiki tee alati kõike seda, mis lubatud.

Samal teemal:
Õnneks saab kliimamuutusega kohanemiseks üht-teist ära teha kohalikul ja isiklikul tasandil – (taas)õppides arvesse võtma looduse jõudu.

Õnneks saab kliimamuutusega kohanemiseks üht-teist ära teha kohalikul ja isiklikul tasandil. Ilmastikunähtustest põhjustatud kahjude kasv maailmas ei tule üksnes neist nähtustest endist, vaid ka sellest, et üha enam inimesi ja ehitisi jääb nende teele ette – neid lihtsalt on rohkem ja tihtipeale ei oska (tihedalt asustatud aladel ka ei saa) inimesed enam looduse jõuga arvestada. Tegelikult peaks sellega hakkama hoolikalt arvestama – näiteks linnades asfalteerimisega piiri pidama, et veel oleks, kus pinnasesse imbuda, rajama avalikke veevõtukraane, et inimestel oleks palavatel päevadel vesi käepärast... Kasutamata võimalusi ja unustatud tarkusi on palju.

Graafika: Aili Väronen
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare