Muidugi, alati võib juhtuda, et Kokal ja Kärbergil on lihtsalt palju pühendunud vaenlasi, kes nende peale spetsiifilise sihikindlusega valekaebusi esitavad. Kuid seda oleks lihtsam uskuda, kui IRL-i Jõgevamaa võtete varasem maine oleks etem. Nimelt räägiti meedias eelmise aasta jaanuari lõpul toimunud suurkogu järel, kuidas seesama tandem tõi Peipsi äärest suure hulga uusliikmeid erakonda, kallutades vaekausi endise respublikaanliku tiiva kasuks erakonnas – ja isamaaliku tiiva ehk „kampsunite” kahjuks. Jõgevamaa piirkonda juhib Aivar Kokk. Uusliikmete tulv, jällegi, võib olla märk heast tööst, aga võib olla ka muid põhjusi.

„Süüdistatakse, et üldkogudele toodi bussidega venelasi, ahve ja lollpäid. See on valesüüdistus! Unustage see valesüüdistus,” rääkis IRL-i juhtpoliitik ja majandusminister Juhan Parts ­IRL-i 2012. aasta suurkogu järel peetud ühel volikogul. „Uue poliitika” mees Parts siinkohal eksis ise. Ahvidest pole keegi kusagil kirjutanud ja ei aidanud teda ka meediateadete absurdi viimine. Selgus, et erakonda oligi sattunud ridamisi kriminaalkorras karistatuid ja seega pidi partei nad ridamisi välja heitma. Tundus, et kellelgi oli parteisse värbamisega tõesti tuli takus, et karistatud tahtsid hulgakaupa Eesti asja ajama tulla.

Eetilise poliitika lubadusega on paraku sama nagu piibli kohaselt mõõgaga. Kes selle tõstab, saab ka selle läbi otsa. Või täpsemalt – vähestele on jõukohane iseenese püstitatud standarditega toimetulek, ikka üritatakse poliitilises võitluses eelist saada. IRL peab tegema valiku: kas selgitada tõde välja ja anda toimuvale ühene hinnang või siis ikkagi osutada, et midagi pole päriselt tõestatud (ja ega ise ju tahagi õieti teada), elada edasi kahtlase mainega, aga see-eest vähemalt küllalt korralik häältemagnet pardal. Otsustama peavad ka Peipsiääre ja Jõgevamaa inimesed, millist poliitikat nad tahavad ja millist tegevust sallivad.