Juhtkiri: Väärikas lahkumine
2005. aastast ametis olnud pikima staažiga Euroopa Liidu peaminister lahkub. Vahepeal on üles kasvanud terve põlvkond noori, kelle teadlikuma elu jooksul polegi Eesti riigivalitsemises olnud muud aega kui Ansipi-aeg. Sel põhjusel pühendame tänases lehes talle päris palju ruumi.
Andrus Ansip lahkub ametist poliitiku kohta üsna ebatavalistel asjaoludel – ta pole kaotanud valimisi ega ole teda viimasel ajal raputanud ka ükski tõsisem skandaal. Ilmselgelt pole ta mingi maniakaalne poliitloom, tema jaoks pole võimult lahkumine eluküsimus. Igal juhul on ta vastu pidanud mitu korda kauem, kui oleks intensiivses keskkonnas töötava tippjuhi tavapärane ametiaeg.
Ansipi valitsusaega mahuvad Eesti peadpööritavama edu aastad nagu näiteks 10%-lise majanduskasvuga 2006. aasta. Kuid ka langemine kriisisügavikku 2009. aastal, mil Eesti majandus oli Euroopa kiiremate kukkujate seas (14,1% langust). Ta saavutas pronkssõduri teisaldamisega 2007. aastal meeletud toetusnäitajad, kuid ka üsna laiaulatusliku venekeelse elanikkonna võõrandumise.
Tänu Ansipile on Eesti riiklus endiselt kindel, meie majandus pole käest läinud, Eesti on Euroopaga rohkem integreeritud ja meil käibib euro. Samuti on ta valitsenud üsna arusaadavalt, näiteks kui on lubanud tulumaksu langetada ja vanemahüvitist hoida, on ta nii ka teinud. Laiemate lubadustega, nagu väiksed maksud ja kasvav majandus, on asjalood segasemad. Käibemaksu on tema valitsus hoopiski tõstnud ja majanduskasv pole ka suurem asi.
Mullu Eesti majandus praktiliselt seisis (SKT suurenes 0,8%), millega kunagi väljaöeldud Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine eriti ei lähene. Haldusreformi pole suudetud ellu viia, gümnaasiumireformi kohal on küsimärk ja rahvas pole valitsusega juba pikemat aega rahul olnud. Opositsioonierakondadel olid mõnda aega paremad toetusnäitajad. Kuid arvulised näitajad pole nii olulised kui see, et Ansip lahkub väärikalt, andes oma panuse Eesti poliitilise kultuuri tõusu. See maksab ka midagi.
