Loodame, et riigireformijad võtavad arvesse ka kriitilist tagasisidet, et ettevõtmisest sünniksid tööriistad, mis leiavad päriselt kasutust.

Jutt kõlab hästi, kuni ei laskuta üksikasjadesse, kes täpselt peavad oma kulukust vähendama ja efektiivsust suurendama. Kuid kui minna konkreetseks, siis tekib palju raskeid valikuid, mille kõrval on pisiasi vastata küsimusele, kas riigikogul peaks olema 101 või 71 liiget. Majandusteadlane Kaspar Oja on välja arvutanud, et võrreldes teiste Euroopa Liidu riikide keskmisega kulub Eestis palju riigi raha riigikaitsele, kultuurile, haridusele, peredele, haiglateenustele ja transpordile. Mõnes neist sektoritest võib olla võimalik riigireformijate nimetatud ravimiga – avalikes teenustes konkurentsi juurutamine ning maksude ja piirangute vähendamine – kulutusi vähendada. Ent kas ikka on võimalik lausa oluliselt vähendada, sealjuures teenuste kättesaadavust halvendamata?

Ettevõtjate hinnangul on Eesti riigi üldised kulutused avalikule sektorile (OECD arvestuse järgi 40,2% SKT-st) taluvuse kriitilisel piiril. See on huvitav hinnang, sest Eestist vähem kulutavad OECD 25-st Euroopa liikmesriigist avalikule sektorile ainult kolm: Läti, Leedu ja Poola. Me ei väida, et Eesti siht peaks olema tõsta see suhtarv hoopis Soome (57,1%) või Rootsi (49,6%) tasemele. Kindlasti mitte. Kuid see võrdlus näitab, et avaliku sektori kulutuste vähendamise asemel võib adekvaatsem eesmärk olla pakkuda sama suurte kulutustega paremaid avalikke teenuseid. Avaliku sektori reformija, kunagise Briti peaministri Margaret Thatcheri ametiaja lõpus oli avalike kulutuste suhe SKT-sse umbes sama suur kui praegu Eestis.

Riigireformi SA ajakava lubab, et augustis-septembris valmistatakse ette projekti teine versioon, arvestades ka mõttekaaslastelt ja ekspertidelt saadud tagasisidet. Loodame, et see ei ole ainult sõnakõlks ja arvesse võetakse ka kriitilist tagasisidet, et ettevõtmisest sünniksid tööriistad, mis leiavad päriselt kasutust.