JUHTKIRI | Vaba Eesti 200 otsib juhti
Liikumine „Eesti 200” alustas oma suvepäevadega, Vabaerakonnal algavad suvised mõttetalgud täna.
Üks ei tea, kas tahab suuremaks ja mõjukamaks kasvada, teine pole kindel, kas vaikselt hääbuda või pauguga lõhki minna. Poleks midagi mõistlikumat kui et osavõtjad kõnniksid ühest laagrist teise ning vaataksid teineteisega tõtt. Ehk võiks leivad ühte kappi panna?
Kummalgi on ühiskonnas tugev toetuspotentsiaal. Alates protestihääletajatest, kes Vabaerakonna möödunud korral riigikokku aitasid kuni nendeni, kes vastasseisus populismitondiga toetust otsivad. Mõlemad jagavad kaht suurt probleemi: nad ei taha võimu ning neil pole juhti.
„Eesti 200” soovimatus selgesõnaliselt parteid luua saadab välja sama sõnumi. Neil on pikaajalisi huvitavaid ideid ning välja kujunemas palju mõtteid. Soov mõelda valimistüklist kaugemale ning mitte lubada kiiret hõlptulu ühisest rahakotist peaks apelleerima neile, kellel on kõrini suurte erakondade püüetest odavat populaarsust võita. Ikkagi tahaksid potentsiaalsed valijad näha, et on mingigi tõsiselt võetav võimalus hakata oma plaane ellu viima.
Vahest polekski sõnumid nii hägusad ning mitmeti mõistetavad, kui oleks karismaatiline juht, kes suudaks neist mõtetest innustuma panna. Partei ei ole akadeemilise seltsi jututuba, vaid vahend rahva mobiliseerimiseks.
Vabaerakonnas pretendeerib Artur Talvik karismale küll, aga vaja läheks ka poliitilise kogemusega, kuid isikliku särata Andres Herkeli sisu. „Eesti 200” avalikuks näoks tõusnud Kristina Kallas on laia silmaringiga, kuid masse ta kaasa ei tõmba. Poliitiku kogemusega Margus Tsahkna puhul on üldse küsitav, kas ta on liikumisele pigem koormaks või boonuseks.
Vabaerakond ning „Eesti 200” võistlevad paljuski sama valija nimel. Eesti demokraatia huvides tuleks kaaluda jõudude ühendamist, sest vaid nii jõuavad nende toetajate hääled tõenäoliselt ka järgmisesse riigikokku.
Juht tuleks siiski leida. Kui selleks osutuks Indrek Tarand, keda eri jõud on kompamas käidud, poleks tulemus üldsegi paha.