Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul pole eestlastel siiani olnud sümbolit, mis meie rahva jaoks vabadust sümboliseeriks. Selleks sümboliks peaks saama Vabaduse väljakule kerkiv Vabadussõja võidusammas, mille kavand eile avalikustati ning mis valitsuselt heakskiidu saamisel avatakse järgmise aasta 28. novembril.
Monumenti on Vabaduse väljaku kanti üritatud rajada juba 1920. aastatest saati, kuid ikka takerduti vaidlustesse, milline peaks tulemus välja nägema. Ka pärast Eesti taasiseseisvumist korraldas Tallinn konkursi vabadussamba kavandi leidmiseks, kuid seal parimaks tunnistatud võidutöö jäi avaliku vastuseisu tõttu ellu viimata. Mõnda aega vaieldi veel ka selle üle, kas vabadussammas peaks tulema Vabaduse väljakule või lauluväljakule.
Eile avalikustatud võidutöö on konservatiivne – lihtne, 28 meetri kõrgune, hele, vabadusristiga tipnev dolomiitsammas. Kuigi vabadusrist sümboliseerib vaprust ja võidukust, tunneb iga eurooplane ristiga monumendis eksimatult ära hauatähise, samba, mida oskaks oodata surnuaiast või memoriaalist.
Kavandi järgi tuleb monumendile kiri “Eesti Vabadussõda 1918–1920” ja fragment Konstantin Pätsi kõnest. Sellega seoses tekib küsimus: mida kauaoodatud vabadussammas siiski tähistab? Kas ainult üht, ehkki väga olulist ja Eesti Vabariigile aluse pannud ajaloosündmust? Või midagi veel? Kas ehk ka näiteks seda, mida tähendab vabadus eestlasele, kes tulevikus samba eest mööda kõnnib? Või polegi selliseid ideid ja tundeid võimalik kivisse raiuda? Või ehk on vaja uut sammast?
Kuigi vabadussammas polegi koht originaalitsemiseks, jääb ta oma praegusel, (müütilisse) minevikku pööratud kujul vaid mälestusmärgiks Vabadussõjas hukkunud sõjameestele. Ja Pätsi sõnad? Kas seetõttu, et eestlastel jäi vabadussammas eelmisel iseseisvusajal püstitamata, peab see tõesti nii ideeliselt kui ka vormiliselt välja nägema selline, nagu ta oleks tehtud 1930-ndatel? Justkui vahepeal polekski aeg edasi läinud.
