Põhja-Korea eliit elab paljudest maailma riikidest – sealhulgas USA-st ja Hiinast – saadava toidu- ja kütuseabi toel kenasti ära, leivakõrvast võimaldavad soetada Lõuna-Korea rahasüstid ja investeeringud. Et abistajatel ei tuleks pähe humanitaarabi lõpetada, on Põhja-Korea loonud endale hirmuäratava ja ettearvamatu riigi imago – tuumakatsetused, pinge hoidmine piiril Lõuna-Koreaga jm. Umbes 25 miljoni elanikuga ja Eestist ehk vaid kolm korda suurem Põhja-Korea ei ole muidu mingi suurriik, aga tuumarelva käiku lastes võib vallandada regioonis väga laastava sõja.

Põhja-Korea eilsed rünnakud Lõuna-Korea vastu on kraadi võrra kangemad kui varasemad. Tegemist oli esimese otsese Lõuna-Korea maismaale suunatud suurtükirünnakuga pärast Korea sõja lõppu 1953. aastal. Väidetavasti on Põhja-Korea käitumisest mõõt täis saanud isegi Hiinal, kes seni on Põhja-Koreasse üldiselt sallivalt suhtunud, soovimata astuda ühte jalga USA-ga. Samuti on Hiina soovinud oma salliva suhtumisega ära hoida Põhja-Korea režiimi lagunemise, sest suure tõenäosusega järgneks sellele seal kaose puhkemine ja põgenikevool Hiinasse.

Tõenäoliselt kujuneb Põhja-Korea praeguse režiimi lagunemine ja muutumine pikaldaseks protsessiks, sest selle riigi liidritel näib olevat veel küllaldaselt veenmis- ja hirmujõudu, et rasketes majanduslikes oludes elavat rahvast vaos hoida. Lisaks on neil tuumarelva tõttu arvestatav väljapressimisjõud välispoliitilistes suhetes.