Digitaalturgu kasutavad inimesed ja ettevõtted puutuvad EL-is sageli kokku mitmesuguste takistustega: tarbimise asukohapõhine piiramine, kohmakad lahendused rahvusvaheliste pakkide kättetoimetamises ning seadused, mis takistavad EL-i piires digitaalsete teenuste ja kaupade müümist. 1993. aastal, kui sõlmiti Euroopa Liidu ühtse turu alus Maastrichti leping, astuti maailmas alles esimesi samme interneti kommertsialiseerimise poole. See selgitab, aga ei vabanda praegusi takistusi digitaalsete teenuste ja kaupade vaba liikumise teel.
Just see võib vedada meie majanduse keskmise sissetuleku lõksust välja.

Ühtse turu kolmest vabadusest – kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumine – on Eestile seni tõusnud rohkem kasu kui kahju. Neljanda vabaduse, isikute vaba liikumise mõju on olnud vastuoluline. See on andnud paljudele võimaluse Eestist lahkumisega oma elujärge parandada, aga tööealiste inimeste väljaränne pidurdab Eesti majanduskasvu.

Digitaalne ühtne turg on miski, mis saaks inimeste lahkumise negatiivseid mõjusid tasakaalustada. Paljud ühtse turu loomiseks kavandatavad sammud, näiteks asukohapõhiste tarbimispiirangute ehk geoblokeeringute kaotamine, lihtsustavad Eestist eemal elades siinses kultuuriruumis püsimist. Ja vastupidi, Eesti elanikule maailma koju kätte jõudmist nii tarbimise kui ka töötamise mõttes.

Kõigi eelduste järgi pälvib strateegia, mille ellu viimises on tähtis roll ka Andrus Ansipil kui digitaalse ühtse turu eest vastutaval Euroopa Komisjoni asepresidendil, mõne huvipoole tugeva vastuseisu. See ju sunnib vanu turuliidreid ärimudeleid ja harjunuks saanud rutiini muutma ning loob võimalusi uutele tegijatele. Eestil on sellest rohkem võita kui kaotada. Me ettevõtete areng takerdub tihti just väiksesse siseturgu, aga Ansipi strateegia edu parandaks rahvusvahelise tegutsemise võimalusi. Digitaalse ühtse turu areng koos ettevõtjate julgusega loobuda vanadest ärimudelitest ja proovida uusi võib olla just see, mis veab meie majanduse keskmise sissetuleku lõksust välja.