Pooldame kooseluseadust ennekõike sellepärast, et see võimaldab saada osal ühiskonnast paremat seaduse kaitset ja suuremat turvatunnet oma lähedastele. Samasooliste paaride kooselu registreerimise õigus ei võta kelleltki teiselt midagi ära, nii et ülejäänud ei peaks end sellest liiga häirituna tundma.

Debatt on läinud ometi vihaseks ja ägedaks. Kohati ka ebatsensuurseks ja paraku vähemust dehumaniseerivaks. „Homod pole ju inimesed” mõtteviis on väitlustes liiga sageli pinnale tulnud. Kellegi mitteinimeseks kuulutamine on olnud minevikus paljude metsikute tegude ettekuulutaja. Õppigem süngest ajaloost!

Samal ajal tegelevad kooseluseaduse mõned vastased poliitikute individuaalse töötlemisega stiilis „kui te hääletate kooseluseaduse poolt, siis me teeme teile vahetult enne valimisi vastukampaaniat”. See lõhnab väljapressimise järele. Kutsume kõikide erakondade rahvaesindajaid üles töötlemisele mitte alluma.

Jutt, nagu ohustaks samasooliste kooselude registreerimine kuidagi traditsioonilist perekonda, ei ole veenev. Teadupärast sünnib nii traditsioon kui ka pere inimeste omavahelistest kokkulepetest, mitte millestki muust. Esiteks tasub küsida: mida traditsioonilise perekonna all silmas peetakse? Meie praegune ühiskond ei karista abielurikkumist inkvisitsiooni- ega šariaadikohtuga. Ühiskond, kus suur osa lapsi sünnib väljaspool abielu, on reaalsus – seega on traditsioonid juba ammugi muutunud. Või tahaksite kõiki neid paare abielluma sundida? Ilmselgelt poleks see realistlik ja vaevalt kaasneks pealesunnitud rõngastamisega koidulalik „arm ja õnn”. Kuid heteropaaride õndsust häirivad väga harva homod. Nende hädad on peidus neis endis.

„Homod ju lapsi ei saa” on veel üks argument. Jah, ei saa. Kuid ka paljud heteropaarid on lasteta. Kuulutame ka nemad mitteinimesteks? Saagem parem ühiskonnaks, kus õnne valemeid üksteisele vähem ette kirjutatakse.