Juhtkiri: vähepraktiline ja rollita teadus

Doktorantide ja uute teadusdoktorite arvu järgi võiks Eesti nüüdses majanduses olla teadust kaks-kolm korda rohkem, kui oli 15–20 aasta eest. Kui doktoritööde kaitsmised võrdselt aasta peale jaotada, jaguks praegu üks peaaegu igale tööpäevale. 15 aasta eest jagunuks veidi rohkem kui üks igasse nädalasse. Ent teadusuuringute tellimine on Eesti eraäris endiselt pigem erand ja Eesti riigi juhtimise juures on vähe doktorikraadiga inimesi. Kui noor valib teadlase karjääri, vaatavad lähikondsed teda pigem kahtleva pilguga kui kiidavad tagant.

Maaja Vadi juhtimisel Eesti teadlaste karjääri kohta äsja valminud raportis võetakse olukord kokku nii: „Teadustöö tulemuste seos praktikaga on vähene ning teadlaste roll ühiskonnas pole piisavalt selge.” Riigile, mis tahab, et tema majandus muutuks teaduspõhisemaks, on see päris hävitav hinnang.

Humanitaarteadustes on näha probleemi iseenesliku leevenemise märke, aga sellest on vähe.

Olukorra parandamiseks pole vaja üksnes raha. Muid kitsaskohti puutumata ainuüksi raha juurde andmine oleks ilmselt isegi kahjulik, sest siis tehtaks küll rohkem teadust, aga peamiselt ikkagi sellist, millel on praktikaga vähene seos. Nagu öeldakse Vadi uuringus: „On vaja, et tekiks teadlaste oskuste ja pädevuste sisuline nõudlus ettevõtluses ja avalikus sektoris.” Vadi töögrupp arvab, et selles vallas saab ja peab näitama eeskuju avalik sektor, kes võiks tuua poliitikakujundamise seisukohast olulistele ametikohtadele rohkem doktorikraadiga inimesi.

See on hea mõte, aga korralikku vilja kannab ta ainult siis, kui ülikoolidest väljuvad doktorid on piisavalt praktilise häälestatusega. Praegu on ka selles puudusi. Humanitaarteadustes on näha probleemi iseenesliku leevenemise märke: doktorikraadi tulevad üha sagedamini püüdma inimesed, kes on pärast magistrikraadi saamist paar aastat või kauemgi mitteakadeemilist tööd teinud ja jätkavad seda ka doktorantuuri ajal.

Teaduse tihedamat praktikaga sidumist võiks kiirendada see, kui Eestis hakataks looma ettevõtlusdoktorantuure, mille raames valmivad konkreetse ettevõtte vajadustest lähtuvad doktoritööd. See ei ole imevahend – kasvõi seepärast, et Eestis on vähe ettevõtteid, kus tehakse teaduspõhist arendustööd –, aga abiks ikka.

Eesti teaduse kitsaskohtade selgeks tegemiseks on peale tänases Eesti Päevalehes tutvustatava valminud viimasel paaril aastal veel teisigi põhjalikke uuringuid. Häbiväärne, kui nende põhjal Eesti teaduspoliitikas mingeid paremusele viivaid samme ei tehta.