Juhtkiri: Vaikimisi süüdi
Hoolimata sellest, et paljud Eesti spordi tipud keeldusid komisjoni aitamast, vaatab eile avaldatud lõppraportist vastu masendav järeldus. Dopinguained olid liikvel ja kõik teadsid sellest. Järelevalve on endiselt nõrk ja killustunud. Spordiarst Vitali Bernatski väiteid konkreetsete sportlaste dopingumanustamise kohta keegi ümber ei lükanud. Raportist on puudu ainult järeldus: süüdi. Aga see karjub ridade vahelt näkku, nii et samale järeldusele ei tule üksnes see, kes teadlikult silmad sulgeb.
On tähelepanuväärne, et nii paljud, kes sõnades toetavad puhast sporti, otsustasid komisjoni teadlikult pimedusse jätta. Näiteks Eesti suusakoondise endine juht Mati Alaver, keda Bernatski süüdistab otsesõnu dopinguainete vahendamises, piirdus kokkusaamise asemel üksnes mõnerealise meiliga. Ometi viitavad süüdistused, et keelatud ained võisid Alaveri kaudu jõuda ka Eesti kunagiste tippsuusatajate Andrus Veerpalu ja Jaak Maeni. Need, kes komisjonile siiski tunnistusi andsid, polnud aga ikkagi nõus, et neid süüdistusi esitanud vastandataks Bernatskiga. Huvitav, millest selline tagasihoidlikkus tõe jaluleseadmisel?
Keegi, kes astub kohtu ette, ei pea oma süütust tõendama. Kõigis demokraatlikes riikides annab seadus õiguse ütluste andmisest loobuda ja seega end mitte sisse mässida. Iga kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. See aitab tagada, et inimene mõistetakse süüdi ainult siis, kui tema vastu on ümberlükkamatud tõendid.
Eesti olümpiakomitee kokku kutsutud komisjon ei olnud aga kohus, vaid püüdis väga ebamugavates minevikuseikades selgusele jõuda. Selleks et mõisted Eesti sport ja doping ei liiguks tulevikus enam paralleelsetel sirgetel. See, et nimekad sportlased ja funktsionäärid valisid koostöö asemel end kaitsva kohtualuse taktika, määrib spordi mainet ehk mõne konkreetse süüdlase selgumisest tugevaminigi. Vaikiv ringkaitse viitab, et dopingut peetaksegi normaalseks.
Siin on tõsine mõttekoht spordiringkondadele. Kas lubada neil, kes lasksid teadlikult käest võimaluse piinlikku vahejuhtumisse selgust tuua, enam tippspordis tegutseda? Eesti olümpiakomitee president Neinar Seli ütleb, et pikk protsess ja osaliselt tõendamata jäänud süüdistused kahjustasid kogu Eesti spordi mainet. Mille poolest aitasid aga mainet hoida need, kes seda kaitsta ei üritanudki? Oleks mõistlik nad vähemalt veel rikkumata noorsportlastest kaugel eemal hoida.
