Juhtkiri: väikse Eesti asjatult suur siht ÜRO-s

Jah, tõepoolest, väike olek ei tähenda seda, et Eesti peaks riigina väiksemalt mõtlema või väikeste saavutustega leppima.

Eks ole president Toomas Hendrik Ilveski meile meelde tuletanud, kuidas Tartu-suurune Ateena linnriik andis antiikajal lühikese ajaga maailma kultuuri suure panuse. Need paralleelid ei peaks meid siiski eksitama. Linnriiki ei kukutanud liiga kõrge kultuur, vaid upsakaks muutunud poliitika. Lõpuks langesid ju ateenlased üleliia ambitsioonikate ja kaugete kampaaniate ohvriks, sest need nõrgestasid nende jõudu ja tõid kaasa languse. Eesti riik ei tohi endale oma kaalukategooria kohta illusioone lubada.

Eesti välispoliitikas on praegu käsil kaks ettevõtmist, mis seavad väikeriigi masinavärgi tavalisest suurema pinge alla. Esimene neist on vältimatu: tegemist on pooleaastase Euroopa Liidu ülemkogu eesistumisega, mille järjekord jõuab meieni 2018. aasta jaanuaris. Teine aga on kampaania, mida saame võtta või jätta: see on 2020.–2021. aastaks ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale kandideerimine. Otsus, kes selle koha saab, langetatakse 2019. aastaks.