Juhtkiri: vajadus kaitse järele
Kooseluseaduse rakendusaktideta jõustumine tuleva aasta 1. jaanuarist on justkui märk vox populi jõust, sest suur osa seaduse läbiminekut esialgu toetanuid on nüüdseks vaikselt minema hajunud. Selle nimeks on hirm rahva viha ees ja kartus kaotada toetus.
Kuid paraku on kooseluseaduse seesugustel põhjustel takistamine ka mitmeti kurvastav. See pole niivõrd enamuse tahte võit, kuivõrd vähemuse õigustest üle trampimine. Sest enamuselt poleks sellega midagi ära võetud. Ja ka samasooliste paaride varalised ja õiguslikud suhted vajavad kaitset. Poliitikas ei valitse alati otsedemokraatlik rahva tahe, vaid see tahe antakse elluviimiseks rahva esindajatele. Ning rahvaesindaja sõltub küll tahtest, kuid mitte sajaprotsendiliselt. Ta ei pea selle tahte järel lohisema. Pealegi on ka vähemus rahva osa. Kooseluseaduses ei tohiks näha ohtu „traditsioonilisele perekonnale”, sest seesama traditsiooniline perekond on ise palju muutunud ja heterosuhete seisukohalt saavad seda tugevana hoida ikka heterod ise. Homodest heterote kasvatamise juttu ei aja õieti konservatiividki.
Praegu rakendusaktide läbiminekuks vajalikke hääli riigikogust ei paista. Ometi ei tähenda see, et seaduslik võimalus kooselu registreerimiseks puuduks. Registreerida saab, aga sellest loodetud vajalikku kindlustunnet ei saabu, sest võimalike õigusvaidluste tekkides läheb vaja tõlgendamist, mis on üsna veniv ja pakub vähe kaitset. Ometi on just kaitse see, mille pärast keegi üldse kooselu registreerima peaks. Seega jääb kooseluseadus praegu ennekõike sümboolseks sammuks, inimeste praktilise kaitse küsimused aga vajavad endiselt lahendamist.
