Vakra pole end seni suutnud veenvalt kaitsta. Näiteks Kuku raadiole antud intervjuus ütles ta: „2001, kui ma alustasin seda lõputöö kirjutamist ja 2002 lõpetasin, oli ühelt poolt reeglistik selline teistsugune, selgelt pehmem ja arusaamatum.” Üldse oli sotside kandidaat, keda võiks muidu pidada flaiereid jagava ja enesekindlalt naeratava poliitiku valuvormiks, eile hämmastaval kombel pildilt kadunud.

Lõpliku otsuse selle kohta, kas oli tegu plagiaadiga, kui ulatuslik see oli või polnud seda üldse, teeb Tallinna ülikool. Tõsiasi, et selget ja julget ümberlükkamist pole olnud, seob Vakrat aga ühe etapiga Eesti poliitilise kultuuri arenguloos. Juba kolm aastat pärast ootamatult sülle langenud töö kaitsmist astus Vakra Keskerakonda, mida tollal iseloomustasid süvenev nepotism ja korruptsiooniskandaalid. Ehkki praegune sotsiaaldemokraat sealt seitse aastat hiljem lahkus, kuulub ta süüdistuste tõele vastamise korral mõttemallilt ikkagi Edgar Savisaare poliitbroilerite haudejaama kasvandike sekka. Vähesed kurvastaksid, kui sealt pärit mentaliteet Eesti poliitikast kaoks.

Vakra pole end suutnud veenvalt kaitsta. Temas kõneleb Savisaare koolkond, mis võiks Eesti poliitikast võimalikult kiiresti kaduda.

„Meie oleme siin saalis Eesti rahva nägu ja mõelgem selle peale mitte ainuüksi täna, aga ka homme, ülehomme, kuu, aasta ja kümne pärast,” ütles Vakra oma blogi andmeil pärast Keskerakonna mahajätmist „Aga enne, kui rääkida 101 nimel, tuleb igaühel meist vaadata peeglisse.”

Kuldsed sõnad – kui käia nende ja mitte tegude järgi.