JUHTKIRI | Valetamine annab vastaspoolele relvad
Märgatav osa Eesti ühiskonnast oli just viidud keemispunktini vaidlustega ÜRO ränderaamistiku üle. Füüsiline rünnak sarnase märgisüsteemi alusel andis pooltele veel ühe põhjenduse kaevikusse minna.
Nüüdseks on lisandunud veel üks mõõde. Rünnakut ei pruukinud üldse olla. Välismaalane, kellest jutt käis, on Kõue mõisa omanikust ettevõtja Mary Jordan, keda harilikult tutvustatakse meedias ühtlasi kui Reformierakonna poliitiku Eerik-Niiles Krossi abikaasat. Politsei väidab, et nende andmetel ei viibinud Jordan kõnealusel ajal üldse väidetava kallaletungi piirkonnas. Jordan väidab, et teda siiski rünnati.
Ehkki me ei saa teha väidetava kallaletungi üksikasjade ega isegi asetleidmise kohta lõplikke järeldusi, kõnelevad selle pärast lõkkele löönud emotsioonid mõndagi ühiskonna valupunktidest.
Näiteks mustanahalistest, kes kaasati neli aastat tagasi inimõiguste keskuse koostatud küstilusse, oli vähemalt suulist mõnitamist kogenud igaüks. Tundub pigem usutav, et aeg-ajalt saab oma osa ka mõni valgenahaline välismaalane.
Nagu märkis eile riigikogus endine psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag, toimib igasugune kommunikatsioon eeskätt laiema ühiskondliku olukorra kontekstis. Välismaalasi puudutavad sõnumid ärritavad muu hulgas seetõttu, et populistid kasutavad neid teadlikult ära pinge kütmiseks. Ent teisalt: kui keegi peaks ükskõik kui „headel” motiividel tegema nii tundlikes küsimustes valeavalduse, ei käitu ta ise põrmugi paremini. Mis peamine: igasugune valel põhinev võte annab oponentidele kätte relvad pisendada ka päris kuritegusid.
Eriti valimiskampaania keerises näeme, kui vähe mahub ellu lihtsakoelisi mustvalgeid mustreid. Sellepärast tuleks eelkõige hoiduda kiusatusest toota vastasseisude lahendamiseks juurde tömpe riiklikke malakaid. Näiteks vaenu õhutamise kriminaliseerimist me praegu küll ei vaja. Kui me ei suuda kindlalt öelda, kas mõni füüsiline rünnak toimus või mitte, kui palju on siis lootust jõuda üksmeelele sõnade ja väljendite lubatavuses?
