Või läheme 2012. aastasse ehk aega, mil Danske rahapesumasin töötas täistuuridel. Sama aasta jaanuaris otsis kaitsepolitsei suurte jõududega läbi Keskerakonna peakontori ja SA Tallinn 2011 büroo. Läbiotsimise ajendiks oli 500 eurot ebaseaduslikke annetusi, mis anti erakonna toonase peasekretäri kätte kuriteo matkimise käigus. See kohtuasi kukkus hiljem läbi, aga sellegipoolest on tegemist hea näitega õiguskaitseorganite käsutuses olevatest ressurssidest, kui mingi teema on fookusesse võetud.

Kui valgete saabaste ja börsi pisitehingute uurimiseks jaksu jätkub, aga miljardite eurode pesemist ei märgatagi, on prioriteetide seadmises viga tehtud.

Näite leiab ka finantssfäärist. Aastail 2014–2016 pühendasid finantsinspektsioon, prokuratuur ja kohtud hulga aega vendade Nõgeste ja nende firmade mõnesajaeuroste aktsiatehingute uurimisele ja hindamisele. Kohus mõistis vennad turumanipulatsioonis süüdi.

Selliste näidete rida võiks jätkata, aga me ei toonud neid selleks, et hinnata kohtuotsuste õigsust. Tahame tõstatada küsimuse prioriteetidest: kas need on õiguskaitseasutustel ikka paigas, kas nad ei toimeta vahel põhjendamatult suurte jõududega vähetähtsate või lausa pseudoprobleemide kallal? Ideaalis võiks iga kuritegu saada karistatud, aga praktikas tuleb teha valikuid, kuhu rohkem jõudu suunata. Kui valgete saabaste ja börsi pisitehingute uurimiseks jaksu jätkub, aga miljardite eurode pesemist ei märgatagi, on prioriteetide seadmises viga tehtud.