JUHTKIRI | Valimised Venemaa- ja okupatsioonivabaks

Oleme jälle siin. Nagu palju kordi varem, läheb ka aasta pärast saabuvatel valimistel käiku nn vene kaart. Valijad jaotatakse omadeks ja võõrasteks selle järgi, kuidas õnnestub iseloomustada nende Kremlisse suhtumist.

Seekord tegi avalöögi Reformierakond, kes esitas peaminister Jüri Ratasele arupärimise, milles nõutakse vastuseid Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kahtluse alla seadmise kohta. Loodud konstruktsioonist tunned meistri kätt: kuna valitsus otsustas anda Eesti evangeelsele luterlikule kirikule (EELK) raha okupatsioonikahju hüvitamiseks, on astutud justkui samm okupatsiooni seaduslikkuse tunnistamise poole.

Ka Eesti Päevaleht on EELK-le raha andmise hukka mõistnud. Küll seepärast, et valitsuse heldus näib ebaõiglane teiste omandireformi kaudu kompensatsiooni saanute vastu, küll seetõttu, et nii võib avada uute nõuete Pandora laeka. Õiguskantsler Ülle Madise kaevanud otsuse riigikohtusse. Tema „vastane” on ennekõike siiski rahaeraldise läbisurumise taga olev IRL-i justiitsminister Urmas Reinsalu, mitte Keskerakond. Oleks üsna raske uskuda, et reaalsuskontroll kannaks välja rahvusliku erakonna Kremli sabarakuks nimetamist.

Saabuvate valimiste tõttu ei tohiks jälle välja käia nn vene kaarti. Minevikus urgitsemise asemel vajame ideid tuleviku jaoks.

Kuid see on tegelikult tühiasi. Peagi juba 27 aastat okupatsioonist prii Eesti võiks Nõukogude minevikule lõplikult joone alla tõmmata. Paraku näivad kaks Eesti suuremat erakonda mõnuga marssivat justkui ammendamatus varasalves, mida pakub muu hulgas Eesti rahvusrühmade erinev ajalookogemus. Sisuliselt on tegemist kordusstsenaariumiga kohalike valimiste ajast, kui Reformierakond rõhutas, et eestlased valivad neid, aga venelased teisi. Praegune etteaste näeb kenam välja, aga narratiiv on sama.

Teisalt ei õnnestuks Keskerakonda Kremli-meelsuses tümitada, kui nad selleks põhjust ei annaks. Nagu võib lugeda Eesti Päevalehe veebis igal nädalal ilmuvast Vene meedia päevikust, kipuvad partei esinumbrid rääkima venekeelsetele inimestele üht ja eestikeelsetele teist juttu. Usaldust ei aita põrmugi suurendada see, et venekeelset sõnumit vahendab tihti PBK, mis kannab üle ka Kremli kontrollitavaid Venemaa uudistesaateid.

Tegelik elu näitab, et pideva ässitamiseta võiksid rahvussuhted palju paremad olla. Valimistel tasuks mõelda tulevikule, mitte võtta jälle ette lõputuid ekskursse mineviku kannatuste juurde. Minevikku enam ei muuda, aga Eestit saab paremaks ehitada küll. Kahe suurpartei mõtteviisi muutus sobiks alustuseks hästi.