Läinud nädala uudiseid kroonib loomulikult Liibanoni pantvangikriisi positiivne lahenemine. Vaevalt Eesti meedial pikemaski perspektiivis nii head uudist avaldada tuleb. Ja parem, kui ei tuleks, sest elada on kergem, kui uudiseid kroonivad vaid sportlaste positiivsed uriiniproovid, mürgised, aga suhteliselt ebaintelligentsed sinivetikad ja Rootsi pankade peaaegu kümme korda tõusnud kvartalikasumid.

Ilma irooniata on tegemist kogu rahva, valitsuse, välisministeeriumi ja Urmas Paeti isikliku triumfihetkega. Kuidas sai Reformierakonna kõige unisema olemisega mehest päästja? Kõik reformierakondlased on saanud pai pealaele ja pai pepule peale vaese Urmas Paeti, kes on nii tavaline, nii ilmetu ja nii märkamatu, et teleripildis eristub suurivaevu stuudioseinast. Ja nüüd äkitselt kannapööre.

Ma arvan, et Paetil on oma tõrjutuses olnud aega raha asemel raamatuid lugeda. Ja üks triloogia ära vaadata. Sest lõppenud pantvangikriis tundub mulle suures osas Tolkieni pealt maha viksitud.

Kõigepealt sõidavad seitse meie väikest armast kääbikut pahaaimamatult jalgratastega Mordori territooriumile. Nad küll teavad, et sellest võib jama tulla, aga uudishimu hajutab ohutunde. Patrulliv orkide salk võtab aga inimese lõhna üles ja kollidele sobivas kohas sõidetaksegi kääbikud jalust ning viiakse sügavale sisemaale, kuhu ei ulatu ei päikesekiired ega tuuleõhk.

Välisministeeriumil on käed-jalad tööd täis. Avalikkusele lekitatakse üksikuid seosetuid infokilde, minister Paet, praeguses kontekstis heledajuukseline võlur Gandalf, sõidab Mordorisse ja alustab orkidega läbirääkimisi.

Juute ei leita

Orkid on närvilised ja labiilsed. Üle päeva otsitakse kääbikute hulgast juute, aga ei leita. Korra antakse kääbikutele korralikult kere peale ja kui mõningatel juhtudel on niiviisi juudid kätte saadud, siis kääbikute puhul ei mõju isegi keretäis. Nädalate kaupa proovitakse kääbustest orke teha, aga seegi ei õnnestu. Viimaks tekib orkide ja kääbikute vahel midagi leppimise sarnast. Nad magavad koos, pesevad ühe harjaga hambaid ja käivad ühe augu peal kakal. Ühel südamlikumal kääbusel on mõnikord orke vaadates isegi klomp kurgus.

Tekib mõningane üksteisemõistmine ja viimaks asuvad kääbikud igavusest orkidele appi endi keskelt juute otsima. Ikka ei leita. Ühiste otsingute käigus saadakse aimu üksteise kultuuritaustast ja kääbikud räägivad neile naistest. Kuna orkid on juutide otsimisest tüdinud, lähevad nad küla peale naisi otsima. Aga orkide kurvastuseks on neid seal paraku sama palju kui juute!

Seitse armast kääbikut ratastel

Ühel päeval viivad orkid kääbikud heast peast kõrbesse, annavad neile mobiiltelefoni ja lubavad keskmaale kõne võtta. Kääbikutele tõtatakse appi.

Koju jõudes muutuvad nad uuesti eestlastest pantvangideks, Gandalf muutub taas tähelepandamatuks Urmas Paetiks ja telekaameral on teda jälle raske Ansipi kõrvalt tapeedilt kätte saada. Ka Ansip tunneb kergendust, sest Paet ei hiilga ega pimesta enam silmi nagu üks kuramuse jõulumuna.

Nüüd otsib kogu valgustatud maailm ork-terroriste taga. Võib-olla nad leitaksegi, aga mida nendega siis peale hakata? Maha lüüa? Seda ork ju ootabki, sest mahalöödud orkidest saavad märtrid ja nad pääsevad otse paradiisi. Parem las elavad elu lõpuni mingis pisikeses Süüria või Liibanoni külakeses, joovad teed, tõmbavad päevas paar piibutäit kanepit ja palvetavad kindel arv kordi ööpäeva jooksul. Muul ajal otsivad endi ümbert juute, naisi ja tõenäoliselt mõnda aega harjumusest eestlasi kah.