JUHTKIRI | Valitsus on vilets suhtluspartner

Kes poleks tänaseks kuulnud ÜRO ränderaamistikust? Kes oli sellest aga veel mõni kuu tagasi üldse teadlik? Hoolimata poliitikute ja meedia tähelepanust ei julge ilmselt just paljud praegu väita, et saavad sellest viimaks hästi aru. Poliitikud ei suuda leppida kokku isegi selles, kas dokument toob mingeid kohustusi kaasa või mitte – ja kui siduvad need on. Kui vaadata valitsuse esindajaid ning opositsiooni, on ühe jaoks tegemist pigem tehnilise paberiga, aga teise jaoks vaat et eksistentsiaalse küsimusega.

Lähenevad valimised selgitavad mõndagi. Ennekõike on aga jällegi tegu ühe teemaga, mis ajab lõhe nii ühiskondade kui ka laiemalt Euroopa Liidu ida ja läänepoolsete riikide vahele (Austria kui sõjaliselt neutraalne riik kaldub siin pigem ida poole).

Soome välisministeerium ütleb põhjamaaliku otsekohesusega välja: käib libauudiste kampaania ning dokumendi kohta levitatakse eesmärgipäraselt valeinformatsiooni. Samal ajal teatab Eestis konservatiivse rahvaerakonna aseesimees Jaak Madison, et just tänu nende pingutustele tõusis teema päevakorda ka siin. Neis kahes väljaütlemises ei pruugi olla vastastikust seost, kuid toodud võrdlus näitab ilmekalt, kui kergesti võib adekvaatsete seletuste puudumisel jõuda sütitavate järeldusteni. Eriti, kui arutelu keskmes on nii emotsionaalselt laetud termin kui ka migratsioon.

Kes ei juhi oma kommunikatsiooni ise, selle eest juhivad teised. Valitsus peaks võitlema, et peale ei jääks pooltõed.

Eesti juhtkond, sel juhul valitsus eesotsas välisministeeriumiga, aga ka president pidanuks seda hoomama. Kindlasti ei tohtinuks jääda muljet, et dokument loodetakse kalevi alt „läbi libistada”. Isegi, kui kehtib välisminister Sven Mikseri hinnang, et paber ei too meile mingeid kohustusi kaasa, tulnuks proaktiivselt pakkuda selgitusi – ideaalis juba siis, kui ÜRO Peaassambleel deklaratsiooni poolt hääletati, aga kindlasti siis, kui oli näha probleemide tekkimist teistes riikides. Kes ei juhi oma kommunikatsiooni ise, selle eest juhivad teised.

Sama tõdemus kehtib ka mitmes teises küsimuses. Eks leidnud ka näiteks Est-Fori tselluloositehas nii ebaõnnestunud lõpu paljuski seetõttu, et veenmise asemel üritati kohalikke kogukondi administratiivsetest tornidest survestada. Näeme ka, kui üleolevalt anti teada sellest, et väikehaiglatest kaovad sünnitusosakonnad.

Ühepoolse suhtlusega pakume tasuta kütust neile, kelle eesmärk võib olla teadlikult ühiskondi lõhestada ja segadusse ajada. Ent saab ka teisiti. Vaadake 80 kilomeetrit põhja poole. Soomlastel kukub oma inimestega suhtlemine päris hästi välja.