Juhtkiri | Vallasant ei huvita neil valimistel kedagi
Niisamuti erutab kindlasti paljusid küsimus, kui jõuliselt pannakse nende lapsi eesti keelt õppima, ning seegi, keda ja millist tegevust ähvardatakse põlema pista. Arvatavasti ei lase nii mõnelgi valijal rahulikult magada ka nippide kombinatsioonid, millega tahetakse üht või teist poliitikut ja erakonda võimust eemal hoida.
Aga võib julgelt öelda, et kümnete tuhandete inimeste jaoks on need puhtakujulised nišiteemad. Inimest, kes läheb õhtul tühja kõhuga magama teadmata ka hommikuse toidukorra perspektiive, liigutab ilmselt üsna vähe arutelu, kas Tallinna mereäärt avades peaks eelistama kergliiklusteid piknikuplatsidele.
Suurem osa erakondi eelistab valulisi küsimusi mitte liiga palju torkida või siis jääda turvaliste ja nõrgalt toimivate lahenduste juurde. Näiteks Savisaare valimisliit räägib Tallinnas pensionäridele makstavast 150 lisaeurost aastas ehk 12 eurost kuus. Reformierakond lubab kaotada lasteaiatasu. Sotsid murdsid sisse lahtisest uksest, kui tõotasid kaotada lasteaia toiduraha, mida pealinna valitsejad juba tegid.
Muidugi on sotsiaalset kindlustunnet puudutavad punktid enamiku erakondade ja valimisliitude programmides olemas. Ent kampaanias neid sisuliselt ei mainitagi. Milline oleks väärikas lahendus, et keegi ei kannataks tühja kõhtu, ent abistamine tunduks ka ülejäänud ühiskonnale õiglane? Kas ja kui palju peaksid kohalikud omavalitsused tegema koostööd näiteks Toidupangaga? Milliste meetoditega tagada ka praegu, kui tööpuudus on sisuliselt nullis, elus heitunute rakendamine määral, mis leiva lauale tooks?