Juhtkiri: Vanemahüvitist tuleb reformida
Praegu maksab riik vanemahüvitist ehk emapalka lapse sünnist alates poolteist aastat ja see on üldjuhul sama suur kui inimese viimase aasta keskmine palk. Kõrvalt võib tulu teenida ühe miinimumpalga ulatuses kuus, muidu hakkab toetus vähenema.
Uues süsteemis jääb toetuse suurus samaks, ent selle raha võib jaotada kuni kolme aasta peale. Tekib ka võimalus jupitada toetuse saamise aega – näiteks võib aasta aega lapsega kodus olla, vahepeal töötada ja ülejäänud pool aastat hiljem välja võtta. Kavas on ka lubada teha lapse kasvatamise kõrvalt osakoormusega tööd.
Ühtlasi kavatsetakse suurendada isa rolli, peamiselt sellega, et ühe kuu jagu broneeritakse vanemahüvitis nüüd üksnes meestele.
Ettepanekud on suur samm õiges suunas ning väärivad kiitust. Ühtlasi on ettepanekud näide muudatustest, mille tegemiseks oli vaja Reformierakond vahelduseks opositsioonipingile saata.
See reform aitab loodetavasti kaasa, et Eestis sünniks rohkem lapsi. See pole küll võluvits, mis lahendab üksinda meie ühiskonna ühe peaprobleemi, ent on parem kui senise olukorra jätkumine.
Väärib tunnustust, et uus süsteem aitab naistel ühitada laste saamist ja karjääri ning võib veidi vähendada soolist palgalõhet. Üks reformi õnnestumise võti on küsimus, kuidas reageerivad uuendusele mehed – kas nad hakkavad tõesti rohkem perele panustama ja lapsi kasvatama või võtavad pakutavat kuud kui lisapuhkust, nagu pelgab reformierakondlane Yoko Alender.
Uus süsteem tekitab veel mitu küsimust. Näiteks vajame kindlustunnet, et ei looda uusi võimalusi riiki üle kavaldada ning et lapse kõrvalt töötamine ei kujune liiga laialt levinuks.
Kui see reform on disainitud süsteemi õiglasemaks muutma, tekib ka küsimus, miks säilitatakse üks praeguse skeemi vastuolulisemaid kohti: kolme keskmise palga suurune (üle 3000 euro) vanemahüvitise lagi? Vaevalt iive märgatavalt väheneks, kui maksimummäär langeks näiteks kahe keskmise palga peale.
