Juhtkiri: vasakpoolsuse fiasko Kreekas

Referendum selle üle, kas maksame võlausaldajatele raha tagasi?! Kreeka juhtidele kui draamalavastajatele võib selle süžeekäigu eest aplodeerida, aga lõpplahendust referendum palju ei muuda.

Tõsi küll, pärast referendumiteadet tehtud kiired arvamusküsitlused näitasid, et ligi pooled küsitletud kreeklased on kreeditoride pakkumise aktsepteerimise poolt. Mõningane võimalus, et kreeklastelt tuleb pooldav vastus, on seega olemas.

Aga isegi juhul, kui kreeditorid on nõus 5. juulil toimuva referendumi tulemuse selgumiseni ootama ja tulemus aktsepteerib nende pakutud tingimusi, peaks kokkulepet praeguse seisuga täitma hakkama seesama Alexis Tsiprase valitsus, kes seni on kreeditoride tingimusi ägedalt tõrjunud. Miks peaksime me uskuma, et pärast referendumit juhib Tsipras riiki paremini, kui ta seni on teinud? Ühtki põhjust Tsiprast usaldada ei ole. Tsipras on järjekordne tõestus, et võimule pääsenud äärmusvasakpoolsed ainult tekitavad ja süvendavad majandusprobleeme. Toimivaid lahendusi neil pakkuda ei ole.

Tsipras on näide, et võimule pääsenud äärmusvasakpoolsed oskavad probleeme tekitada, mitte lahendada.

Kreeka majanduse traagika seisneb selles, et aastakümneid on seal ettevõtluse asemel arendatud riigi bürokraatiat. 1967.–1974. aastani võimul olnud sõjaväehunta ei lubanud vasakpoolse meelsusega inimesi riigitööle võtta. Seda ebaõiglust hakkasid hilisemad sotsialistlikud valitsused „heastama” ohjeldamatu riiklike ametikohtade loomise ja jagamisega, hoolimata sellest, kas neid kohti oli üldse vaja, ja hindamata inimeste sobivust neile. Sama stiili võtsid üle parempoolsemad parteid.

Pärast 1981. aastal Euroopa Liitu astumist avanesid Kreekale bürokraatia paisutamiseks lisarahakraanid. Ka Kreeka eraettevõtlus orienteerus riigilt raha lüpsmisele, mitte ekspordis ja rahvusvahelises konkurentsis läbilöömisele. Selle poolest on Kreeka hoiatav näide ka Eestile.

Ajaloolist taaka arvestades pole ime, et Kreekal edeneb kriisist väljatulek raskemini kui teistel Euroopa riikidel. Sellepärast ei saa praegu Kreeka ees seisvast valikust rääkida isegi kui „lõputu õuduse” või „õudse lõpu” vahel valimisest. Hulk majanduslikult raskeid aastaid seisab Kreekal tõenäoliselt ees mõlemal juhul, nii kreeditoride programmiga nõustumise kui ka selle tõrjumise ja pankroti läbitegemise korral. See on reaalsus, millest ei saa üle ega ümber.