Juhtkiri: vastumürk illusioonimeistritele
Tegemist on ühe juhusliku näitega propagandaheitlusest, mis üritab väänata mõistuseid ja südameid siingi. Igaüks tausta ei kontrolli ja mingi kahtlus jääb ikka idanema. Niisamuti kui kommentaariume mürgitavate trollide puhul, viivad jäljed Kremlini. Nagu tänasest lehest võib lugeda, ei kõhkle loovat montaaži kasutamast ka ametlikud kanalid. Üks peamisi eesmärke on seejuures külvata segadust: ühte poolt ei pea ju uskuma, aga kahelge siis ka tõestes stsenaariumites.
Kogenud kriminaaluurijad suudavad miraažide maailmas kergesti tõe valedevõrgust välja harutada: analüüsida fakte, panna need ritta ja näidata siis veenvalt näpuga süüdlastele. Just nii talitavad britid Aleksandr Litvinenko mõrva uurides, kus kahtlusaluseid varjav Venemaa samuti juurdlust torpedeerib.
Tõsiasja, et Venemaa pani MH17 katastroofi uurimiseks ÜRO eritribunali loomisele veto, tuleb selles võtmes käsitleda ennekõike soovina eelistada illusioone reaalsusele. Ju peab Moskva end nende juhtimises osavamaks. Ometi poleks Venemaal sõltumatu kohtumõistmise korral sugugi võimatu oma käsi puhtaks pesta. Senised rahvusvahelise õiguse lahendid näitavad, kui keeruline on tõendada riikide osalust konfliktides, kus sõdivad pooled ei kanna nende mundrit. Toogem näiteks USA sekkumise Nicaraguas ja Belgradi osa Bosnia genotsiidis.
Veenev tõde on illusioonimeistrite vastu parim relv. Just objektiivsusele, mitte valitsuse seisukohtadele rõhumine aitab viimaks pinda jalge alt tõmmata ka propagandakanalite montaažimeistritel.