Vahest kõige jõulisemalt käivitus hämamismehhanism pärast Malaisia lennuki MH17 allatulistamist eelmise aasta 17. juulil. Otseselt võltsingult tabati isegi Venemaa kaitseministeerium. Venemaa ÜRO-esindaja Vladimir Tšurkin tõi Moskva koostööst Hollandi uurijatega näite, kui kiiresti anti pärast lennuki allakukkumist üle satelliidifotod, mis pidanuks kinnitama, et lennuki laskis alla hoopis Ukraina armee. Rühm sõltumatuid Briti eksperte tõestas aga kerge vaevaga, et pilte oli enne Adobe Photoshopiga töödeldud.
Sõltumatu tribunali ees poleks Moskval sugugi raske õigeks jääda, aga ikkagi eelistatakse hämada.

Kogenud kriminaaluurijad suudavad miraažide maailmas kergesti tõe valedevõrgust välja harutada: analüüsida fakte, panna need ritta ja näidata siis veenvalt näpuga süüdlastele. Just nii talitavad britid Aleksandr Litvinenko mõrva uurides, kus kahtlusaluseid varjav Venemaa samuti juurdlust torpedeerib.

Tõsiasja, et Venemaa pani MH17 katastroofi uurimiseks ÜRO eritribunali loomisele veto, tuleb selles võtmes käsitleda ennekõike soovina eelistada illusioone reaalsusele. Ju peab Moskva end nende juhtimises osavamaks. Ometi poleks Venemaal sõltumatu kohtumõistmise korral sugugi võimatu oma käsi puhtaks pesta. Senised rahvusvahelise õiguse lahendid näitavad, kui keeruline on tõendada riikide osalust konfliktides, kus sõdivad pooled ei kanna nende mundrit. Toogem näiteks USA sekkumise Nicaraguas ja Belgradi osa Bosnia genotsiidis.

Veenev tõde on illusioonimeistrite vastu parim relv. Just objektiivsusele, mitte valitsuse seisukohtadele rõhumine aitab viimaks pinda jalge alt tõmmata ka propagandakanalite montaažimeistritel.