Juhtkiri: Vastutustundetu Eesti mees
Mitte suhteline vaesus. Nii raske kui ka pole käia piiri taga leiba teenimas, on sellise faasi läbi elanud nii Eesti kui ka teised ühiskonnad. Proovitakse, õpitakse teadmisi. Mõned jäävad, paljud tulevad tagasi.
Küll võivad aga Eesti hukutada tasakaalust tugevasti väljas ühiskonnasisesed suhted ja terav sallimatus kõige võõrapärase vastu. Naastakse ja jäädakse üksnes siis, kui kodumaa pole tõrjuv. Eesti käib siin väga piiri peal.
Euroopa suurima palgalõhega riigis võib poolt elanikkonda lugeda diskrimineerituks. Mis sellest, et naised on haritumad ja säästlikuma eluviisiga, ühiskonda sisseehitatud jõukoodid suruvad neid ikkagi vaikimisi teisejärgulisse rolli. Sellel puudub õigustus isegi nõrgem-tugevam positsioonist lähtudes. Sest paraku on Eesti macho-ühiskond macho’deta. Meeste riskide võtmine avaldub statistilise keskmisena mitte sangarlikus kodukaitses, vaid arutus jõukatsumises mootorite hobujõu ja mürkidega. Just enesehävitajalik käitumine põhjustabki seda, et kui Eesti naise eluiga kompab juba Põhjala oma, võiks meeste oma võrrelda satiirikute väljamõeldud nn kaasaegsest hambaravist rikkumata Molvaania omaga.
Ülespuhutud ja alusetu macho’likkus väljendub suhtumises mitte üksnes ühte sugupoolde, vaid kõike, mis ei lahterdu automaatselt kategooriasse „oma”. Need, kelle seksuaalsed eelistused ei ühti „õige mehe” omaga. Need, kelle nahavärv ja keel ei vasta „õige eestlase omale”.
On eriti mannetu, kui „õiget” üritavad defineerida need, kellel puudub isegi ettekujutus vastutusest, mida oma õiguse kehtestamine eeldaks. Need, kes jätavad maha oma lapse ega suuda isegi mõista, et peaksid teda vähemalt materiaalselt toetama. Need, kes jätavad parem tööle minemata, „sest palk pole väärikas”, samal ajal, kui pere naisliikmed mis tahes palga eest hambad ristis pingutavad. Ja need, kes kõige selle juures tulevad ette kirjutama, kuidas peavad oma pereelu korraldama need, kelle sooline sattumus nende meelest „vale” on.
Süüdimatud ja kitsarinnalised on Eestis õnneks vähemuses. Aga pikas perspektiivis suretab vastutustundetu Eesti mees rahva kiirelt kui vaenulik naaber. Siin aitab põhjalik peeglissevaatamine. Naistel aga pea püsti tõstmine, et omandada viimaks ometi oma seisusele vastav väärikus.
