Eestis on kaks ministeeriumi, kus pea iga uus minister on ametisse asudes kuulutanud oma eelkäija töö täiesti sobimatuks ning asunud oma reforme tegema. Üks neist on haridusministeerium, teine siseministeerium. Selle tagajärg on, et ministeeriumid ja selle allasutused elavad tõmbetuultes ning nende töötajad ebakindlas õhkkonnas. Lõppkokkuvõttes on isegi algselt igati mõistlikuna tundunud reformid töö tulemuslikkust tublisti pärssinud.

Tänasest Eesti Päevalehest saab lugeda, et taas kord hakatakse reformima politseid. Alles see oli, kui siseminister Jüri Pihl tuli välja mitme allasutuse liitmise plaaniga, nüüd tahab Pihl pooled kriminaalpolitseinikud patrullipolitseinikeks üle viia.

Jah, ühelt poolt võib Pihlil olla õigus: kui paljudel “kontoripolitseinikel” pole ette näidata just kõige paremaid töötulemusi ning samas napib tänaval ja liikluses korda loovaid politseinikke, on üks võimalik samm paigutada oma reservid  ümber.

Aga kas te kujutate ette, milline on inimese edasine töömotivatsioon, kui ta viiakse üle madalamale töökohale ning madalamale palgale? Eriti selle taustal, et tuleval aastal tõusevad enamiku riigiametnike palgad mitukümmend protsenti.

Kõige selle tagajärg võib olla, et esmapilgul küll igati õigena näiv reform võib kaasa tuua selle, et inimesed hakkavad massiliselt politseist lahkuma ning lõppkokkuvõttes on siseminister uurijatest ilma ning tal pole ka kedagi tänavale või teedele patrullima saata. Ja turvalisuse suurendamise nimel algatatud reform hakkab töötama iseenda vastu.

Politsei lakub siiamaani haavu, mille jättis omaaegse siseministri Jüri Mõisa korraldatud suurkoondamine. On tähelepanuväärne, et toona oli kõige suurem Mõisa kritiseerija Tartu linnapea Andrus Ansip. Praegu oleks Ansip valitsusjuhina formaalselt justkui Pihli “ülemus”, aga nüüd tuleb tal arvestada ka koalitsiooni püsimisega. Kumb jääb peale?