On viimane aeg, et ka teised erakonnad märkaksid, et Eestis eksisteerib kaks paralleelühiskonda ja praegused kampaaniateemad – SDE väärtused, Reformierakonna tunnel Helsingisse ja ammugi mitte EKRE rahvusriik – pigem ei kõneta siinseid venekeelseid elanikke.

Küllap on klassikalisel Eesti poliitikul venelastega keeruline harjuda. Keskmine vene valija on passiivsem, autoriteedile alluvam ja kahjuks – nagu näitavad Ida-Virumaal dokumenteeritud juhtumid – valmis laskma endaga manipuleerida ka inimestel, kelle suhtumine valimistesse meenutab rohkem praegust Venemaa juhtkonda.

Paljudele vastuvõetava venekeelse poliitiku Mihhail Kõlvarti esiletulek avab harukordse võimaluse: lõpetada nn vene kaardi väljamängimine ja keskenduda rahvusülesele poliitikale.

Ometi oleks pikaajalise rahumeelse arengu huvides ainult kasulik, kui nn vene kaart edaspidi valimistelt kaoks. Valijad jagunevad ju ka teisel pool keelebarjääri sama moodi nagu teisedki: konservatiivid ja liberaalid, avatuse ja suletuse pooldajad, sotsiaalsema ja individualistlikuma riigi esindajad.

Pärast pühapäevaseid valimisi esindab Eesti venekeelseid elanikke pealinnas nende jaoks oma inimene, kes ei tohiks tekitada suuremat allergiat ka eesti rahvuslastel (küllap aitavad eesti-korea juured kaasa).

Kõlvarti valijaid on võimalik kõnetada eri teemadega, kuulata ja kaasata ning endale võita. Muidugi on võimalik jääda ka praeguse variandi juurde: sirutada pool aastat enne valimisi ideoloogiast olenevalt kas malaka või ükskõikse kaastunde järele, ülejäänud ajaks aga unustada. Ei pea olema hiromant, et mõista, kuhu etniline lõhestumine näiteks majandusolukorra halvenemise korral viia võib. Venekeelsete inimeste praegune poliitiline marginaliseeritus pole just hea kasvulava turvalisele tulevikule, inimeste potentsiaali ärakasutamisele ammugi mitte.