Keeleinspektsiooni viimase kolme aasta kontrollid vene õppekeelega koolides on kõnekad: 2004. aastal kontrolliti 569 õpetaja eesti keele oskust – neist 554 ei vastanud kehtestatud nõuetele; 2005. aastal kontrolliti 796 õpetaja eesti keele oskust – neist 733 ei vastanud nõuetele; 2006. aastal kontrolliti 950 õpetaja eesti keele oskust – neist 832 ei vastanud nõuetele.

Suur osa vene õppekeelega koolide õpetajatest ei oska eesti keelt tööks vajalikul tasemel. Kusjuures, paljud ei valda keelt isegi mitte algtasemel, rääkimata seadusega nõutavast kesktasemest. Samas on need õpetajad väga pikaajalise tööstaazˇiga – nad on 20, 30 või koguni 40 aastat Eestis elanud.

Kool on kodu ja meedia kõrval noore kujundamisel üks olulisimaid tegureid. Vene noorte kohati teistsuguse käitumise põhjuseks ei ole mitte mingi kujuteldav rahvuslik eripära, vaid see, et neile on maailma ja ajalugu teisel viisil seletatud. Õpetajate halb keeleoskus peegeldub vastu nende õpilastelt. Ka nendelt, kes on viimase nädala jooksul olnud peategelased Tallinna tänavate sündmustes. On fakt, et Toompeale tõid koolilapsi meelt avaldama just vene koolide õpetajad ja just nemad algatasid laste kisakoori: “Fašistid, fašistid!”

Õpetajad, kes kardavad oma puuduliku keeleoskuse tõttu kaotada töö, on asunud omi õpilasi üles ässitama. Millest on äärmiselt kahju, sest tegelikult vajaksid siinsed vene noored ju risti vastupidist sõnumit. Sõnumit, et eesti keele oskus tagab neile hiljem tööturul palju paremad võimalused.

Sellestsamast keeleinspektsiooni aruandest võib veel välja lugeda, et vene kooli õpetajad põhjendavad oma eesti keele mitteoskamist kõige sagedamini sellega, et neil pole eesti keele oskust igapäevatöös vaja.

Juba 1993. aastal määrati seadusega, et aastast 2000 toimub õppetöö vene koolis eesti keeles. Seda tähtaega on aga peamiselt sisepoliitilistel põhjustel edasi lükatud, mis ongi andnud vene kooli õpetajatele hea põhjenduse eesti keelt mitte õppima hakata.

Tänavu 1. septembrist peaksid vene õppekeelega gümnaasiumid üle minema osalisele eestikeelsele õppele. Veelgi täpsemalt öeldes: määratud on viis õppeainet ning üleminek algab neistki vaid ühe eestikeelse õpetamisega ja igal järgneval õppeaastal lisandub üks aine.

Nüüd on aga kostnud juba signaale, et sedagi pehmet üleminekut võiks viimaste sündmuste valguses taas kord edasi lükata. Eesti Päevaleht on sellele vastu. Esiteks saadaks see sõnumi, et märatsemistega on võimalik omi eesmärke saavutada; teiseks ei aitaks see probleemi lahendamisele kaasa, vaid lükkaks seda taas kord edasi.

Vene kooli õpetajate seas on palju neid, kes on saanud oma hariduse endise N Liidu avarustes. Ja siis me imestame, miks vene koolis õpetatakse ajalugu teisiti kui eesti koolis. Eesti riik peaks tõsiselt mõtlema, kuis vene kooli noori eestikeelseid ja -meelseid õpetajaid tuua. Jah, ka eesti õppekeelega koolides on mitmel pool õpetajate leidmisega probleeme. Aga vene koolide õpetajate ebapädevuse vilju saab kogu Eesti palju valusamini maitsta.