Link kopeeritud!

JUHTKIRI | Venemaa õppis Gruusiast. Aga meie?

 (109)
JUHTKIRI | Venemaa õppis Gruusiast. Aga meie?
Venemaa-vastane meeleavaldus Tbilisis 2008. aastal.Foto: RIA Novosti /Scanpix

Eesti Päevalehe tänane number on pühendatud sõjale, mis puhkes kümme aastat tagasi Gruusia ja Venemaa vahel. See oli alates Nõukogude Liidu lagunemisest esimene kord, kui Venemaa kehtestas enda tahet relvajõul. Nagu me näeme praegu Ukrainas, ei jäänud see paraku viimaseks korraks.

Kremli valitsejad õppisid, et lääs jääb agressiooni ees lootusetult pehmeks – Euroopa Liidu ja NATO kõrged juhid ei katkestanud selle puhul isegi oma puhkusi. Venemaale said selgeks ka vajakajäämised oma armees ning neid hakati jõuliselt parandama.

Lääs õppis vähem, muidu ei korrataks praegu samu vigu. Üks neist puudutab vaherahukokkuleppeid. Venemaa ei täida Gruusia sõja lõpetanud vaherahu tingimusi siiani. Tema väed on endiselt Gruusia territooriumil (Lõuna-Osseetiat iseseisva riigina tunnustanud Venemaa ise eitab seda). Vaherahulepet vahendanud Euroopa Liit võiks siin peeglisse vaadata. Niisamuti kui peaks lääs tervikuna küsima: mida maksavad Vene poole allkirjad Ukraina kohta sõlmitud Minski vaherahulepetel?

Eesti-sugune väikeriik võiks siit võtta veelgi suurema õppetunni. Rahvusvaheline üldsus ei taha mitte niivõrd tõde ja õiglust jalule seada, kui parasjagu käivat verevalamist ükskõik mis hinnaga külmutada.

Venemaa rünnak Gruusia vastu sai järje Ukrainas, aga lääs tegi seal samu vigu. Agressorile peab jõulisemalt ja kiiremini vastu astuma.

Pehmus ilmselgete asjade väljaütlemisel jätab agressorile aga mulje, et talle on antud vabad käed. Üksnes Gruusia sõja vaenutegevuse lõpp oli äkiline. Varasemad rünnakud, kus „tundmatud” ründelennukid ja kopterid korduvalt Gruusiat pommitamas käisid, jäid tähelepanuta ning nende puhul jäi otsesele süüdlasele näpuga näitamata.

Samal teemal:

Eesti peaks tähele panema, et lääs ärkas alles siis, kui olukord oli arenenud kahe riigi vaheliseks relvastatud kokkupõrkeks. Nn sisemist konflikti poleks seda tükk aega tähele pandud ning Moskval olnuks võimalik vett veel märksa rohkem segada. Meie õppetund: vaja on oma riigis ennekõike rahvussuhted korda seada.

Vähemalt oleme riigikaitse esmasel tasandil grusiinide kogemusest õppinud, et reservarmeest on kasu ainult siis, kui mobilisatsioon ja sõjaväe rakendamine toimib. Pikemas perspektiivis peaksime olema aga ka edaspidi nende esirinnas, kes aitavad demokraatlikel bastionitel nagu Gruusia püsima jääda. Alustuseks piisab sellestki, kui asju õigete nimedega nimetada.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare