See viitab ühele: taktikaliselt jääme alati Vladimir Putinile ja ta lähikondlastele järele sörkima. Kreml ründab ja isegi siis saadavad lääneliitlasi eetilises mõttes arusaadavad kõhklused nagu praegu. Paraku suhtub teine pool moraalsetesse kahevahelolekutesse kui nõrkusilmingutesse ja kasutab neid ära.

Kas näiteks Eesti pidi Vene diplomaadi välja saatma? Vastuargumente oli ju küll, asjatust provotseerimisest selleni, et nii võidakse kahjustada teadmisi luurevõrgustikest. Ega me asjata naabrit ärritanud?

Venemaa saab alati meid taktikaliselt üllatada. Meie relv on kokkulepitud reeglitest tingimusteta ja eranditeta kinnipidamine.

Õnneks jäi terve mõistus peale. Poleks paha olnud, kui Eesti reaktsioon olnuks jõulisem ja ühe diplomaadi asemel oleks saadetud kohvreid pakkima mitu. Kõige olulisem: suutsime siiski Euroopas võimalikult laial rindel britte toetades anda vastulöögi Moskva ühele põhieesmärgile lääneriike lõhestada.

Kahjuks ei ulatu Euroopa ühtsus alati deklaratsioonidest kaugemale. Oma sisepingetes välisvaenlast otsiv Venemaa vajaks tõesti jõulist ohjeldamist. Kui me Venemaa taktikalisi üllatusi hallata ei suuda, saaksime ometi kindlustada, et strateegilises plaanis jääb visadus peale.

Kuid me suudame naabritele mõju avaldada üksnes siis, kui järgime omaenda kokkulepitud põhimõtteid. Alati ja erandita.

Näiteks ei ehita üheskoos sõbralikult Nord Streamile sõsarjuhet. Ja Vene režiimi sõprade rahapesu eest karistatakse ühtemoodi kõiki, mitte ei tehta demonstratsioonesinemist mõnes kaugemas piirkonnas nagu Baltimaad.

Siis on Kremli propagandal, mis ei kohtu tagasi pool- ega valefaktide ees, märksa raskem panna vastuaktsioone neile sobivasse sousti. Ka endal on lihtsam emotsionaalsetele rünnakutele vastu seista, kui tead, et õigus on ikkagi sinu poolel.