Juhtkiri: Võimuvertikaal tugevneb
Paljukest meil neid maavanemaid ikka on, kes valitsuserakonna liikmed pole? Õige vastus – ainult üks veel selline, kes opositsiooniliste sotside nimekirjas kandideerinud, aga kauaks tedagi. Valitsejad võtavad kõik.
Aga veel 10–12 aastat tagasi polnud see kaugeltki nii. Siis oli maavanema ametis hulgaliselt mitteparteilisi inimesi, kes tõsi küll, kippusid alles hiljem kusagile parteisse astuma. Üheks selliseks erakondade pärusvalduseks on saamas ministeeriumide kantslerite ametikohad, mis seda pole kaugeltki olnud. Aga Reformierakonna ministri Rein Langi juhitud kultuuriministeeriumi kantsler on juba pikka aega reformist Siim Sukles, kes vahetatakse välja reformist Paavo Nõgese vastu. Ministeeriumi pressiteatest me inimeste kuuluvuse kohta lugeda ei saa, igasugused küsimused pideva parteistamise kohta peletatakse aga eemale silmapööritustega – ega me ei saa ju diskrimineerida ja tööta jätta head spetsialisti ainuüksi seepärast, et ta kuulub meie erakonda!
Muidugi on nõelasilmast tulnud bakalaureusekraadiga Nõgesel mitmeid häid omadusi. Kuid millegipärast tulevad need head spetsialistid ikka ja peamiselt ühest kohast. Rahvusringhäälingus ei tekkinudki reformierakondlasele Margus Allikmaale õigeid konkurente, ta valiti vaevata tagasi. Reformierakondlase Märt Raski juhtida on riigikohus, kunstiakadeemiat juhib endine oravate minister Signe Kivi ja maaülikooli pikaajaline reformierakonna poliitik Mait Klaassen.
Eesti Panga puhul suudeti parteiline järjepidevus Andres Lipstok – Jürgen Ligi lõhkuda, Ardo Hanssoni valik polnud võimuvertikaali plaaniga kooskõlas. Kuid ilmselt seda raevukamalt üritatakse nüüd parteistada kantslereid. See on väär ja sellele tuleb vastu hakata.
Politoloog Rein Taagepera hoiatas meid kuu aega tagasi resigneerunud suhtumise eest ühiskonna pahedesse, üritades eemale peletada suhtumist „ah, mis siin ikka rääkida, nagunii midagi ei muutu”. Just selline suhtumine, hoiatas Taagepera, loobki reaalsust ja nõrgendab ühiskonna hinnangute jõudu. See, mida me võtame endastmõistetavana, määrab ära, kes me oleme. Ja apoliitiliste ametikohtade parteistamine, olgu ministeeriumides, olgu ka näiteks Tallinna linnavalitsuses, on avaliku teenistuse idee moonutamine. Eesti riik ei ole ühegi võimukandja omand.
