Loomulikult pole tänapäeva maailmas mõeldav panna kogu arvutiasjandust kirikuvande alla ja sellega donkihhotlikult võidelda, ja miks peakski. Arvutid ja internet on osa meie maailmast, nad on tulnud, et jääda, nende pakutav infohulk ja suhtlusvõimalused on enneolematud.

Kuid samamoodi on tulnud internetiajastuga ohud, enese unustamine internetti, selle tõttu aja raiskamine, söömata ja magamata jäämine, sõltuvus hasarti tekitavatest arvutimängudest, netipornoga kaasnevad ohud, pahatahtlikud inimesed, kellega on saadud tuttavaks internetis. Uuringus osalenud teadlased ei arva, et Eesti laste ja noorte puhul tuleks suure netikasutuse tõttu rakendada mingisuguseid erakorralisi meetmeid. Nende ohtudega tuleb õppida elama ja hakkama saada. Ja esimene samm hakkamasaamise teel on teadvustamine.

Uuring osutab sellele, et vanemad kipuvad teatud riske sageli alahindama. See tähendab, et vanemad peavad rääkima oma lastega netis esinevatest ohtudest, olema teadlikud, millega nad seal tegelevad, õpetama neid käituma samamoodi, nagu nad õpetavad tänaval käituma. Internet on värav maailma, sinna sisenemine eeldab oskust käituda, nagu ka lapse väravast välja minek eeldab hakkamasaamise oskust.

Netis istumine kipub raskendama keskendumist. Mõelge, millal te viimati jälgisite korraga arvutiekraani, teleekraani ja kaaslase juttu? Kõike korralikult korraga ei saa.

Teiseks, paljud noored kasutavad internetti oma tavaliste otsesuhtlemiste võimendusvahendina, mis on igati loomulik. Muret tuleks aga tunda nendel puhkudel, kui noor inimene arendab oma võimet suhelda internetis, kuid ei saa hakkama otse, näost näkku suhtlust nõudvatest olukordades ja tekib uus reaalsus. Lastel, kellele otsesuhtlus raskusi põhjustab, võib internetikommunikatsioon avaldada suhtlusoskust moonutavat mõju. Mida saab vanem põlvkond nooremale õpetada? Otsesuhtluse erilisust.