Me mööname, et üleskutse „Tehke järele!” on kõnealusel juhul mõneti eksitav. Tormata põlevasse majja inimest päästma, hüpata jäisesse vette uppujat kaldale tooma, minna appi pättide rünnaku ohvrile – kõik need on asjad, mida päris uisapäisa teha ei tasu, kui ka hädasolijat märkad. Muidugi peab olukorda ning oma jõudu ja oskusi kainelt hindama, vastasel juhul võib päästjast hõlpsasti ohver saada. Ka mõnes „rahulikus” olukorras, kus tuli, vesi vm oht enam kannatanut ei ähvarda – näiteks liiklusõnnetuse puhul –, peab silmas pidama, et valede esmaabivõtetega olukorda veelgi halvemaks ei tehtaks.

Meie seas on kangelasi, kes suudavad päästa elusid, aga alati ei pruugi nad appi jõuda. Seepärast õppige ka päästma.

Ent see ei tähenda soovitust päästmine üksnes professionaalide hooleks jätta. Ei, soovitame ennast hoopis päästevõtete ja -tööde asjus harida. Alustada saab väikestest asjadest, kui püüate abivajajaid märgata ja teate, kuhu ja kuidas õnnetusjuhtumite või kuritegude puhul helistada. Näiteks hiljutine lugu Rocca al Mare kaubanduskeskuse H&M-ist, kus poe töötajaid ei huvitanud teadvuse kaotanud poekülastaja saatus, näitab, et isegi sellistes elementaarsetes asjades on tublisti arenemisruumi. Õnneks olid tookord poes mõned hakkajad kliendid, kes hoolisid ja kiirabi kutsusid.

Tavaline inimene saab teha rohkemgi kui märgata. Näiteks autojuhilubasid taotledes tuleb esmaabikoolitus läbida, samuti õpetatakse esmaabivõtteid mõnedes koolides. Et need oskused pärast eksamit aegamisi ei ununeks, püüdke neid ikka meeles pidada või ennast edasigi harida – näiteks läbida vabatahtliku päästja või abipolitseiniku koolitus. Samuti on paljude inimeste võimuses võtta üht-teist ette kogukondliku turvalisuse edendamiseks – eestvedaja või kaasalööjana ühistegevuses, mille eesmärk on oma elurajooni turvalisuse parandamine.

Meie seas on kangelasi, kes suudavad päästa elusid, aga nemad ei pruugi õnnetuse korral alati piisavalt kiiresti appi jõuda. Seepärast võtkegi neist eeskuju ja tehke mõistlikes piirides järele.