Juhtkiri: võtta kuuldud info teadmiseks (konsensus)
Nädal tagasi, eelnõu teisel lugemisel rääkis 
üllatava avameelsusega, et eelnõu vahetu ajend oli Eesti Ekspressi ajakirjaniku ja riigikogu kantselei kohtuvaidlus nn elamislubade müügi uurimiskomisjoni materjalide kättesaadavuse asjus. -le tegi muret, et „kahes esimeses lahendis jäi riigikogu kantselei selgelt kaotajaks ja on suur tõenäosus, et nii läheb see ka riigikohtus”. jutust järeldus, et töökorra korrastamise eesmärk on kaitsta riigikogulasi vastutuse eest.
Eelnõu, mille põhiseaduskomisjon suurest kriitikast hoolimata eile lõpphääletusele otsustas saata, sätestab, et „komisjoni istung helisalvestatakse, kui komisjon ei otsusta teisiti” ja „helisalvestist säilitatakse riigikogu sama koosseisu lõpuni”. Aga komisjonide protokollides, mille kvaliteedi parandamiseks asi väidetavasti ette võeti, nõuab eelnõu seisukohtade ja hääletustulemuste nimelist protokollimist üksnes siis, kui komisjoniliige seda enda kohta nõuab.
Teades, kuidas riigikogu komisjonid on siiamaani oma koosolekuid protokollinud, oleks naiivne uskuda, et uus seadus toob kvaliteedihüppe. Seetõttu on Eesti Päevalehe tänastes artiklites, kus riigikogu või valitsuse liikmed sõna saavad, nimede asemel mustad kastid või X-ide rivi. Kui otsustusprotsessi avalikumaks ja arusaadavamaks tegemine oleks riigikogulaste enamuse siiras soov, oleks sellega saanud ja pidanud seaduse sunnita algust tegema juba aastaid tagasi.
Salvestiste kohta teatas eile õhtul, et riigikogu juhatus on teinud põhimõttelise otsuse anda need üle rahvusarhiivile. Seega on komisjon teinud sisuliselt tükk aega tühja tööd, sest uus seadus ei muuda midagi selgemaks.
Ootame riigikogult peale salvestiste säilitamise ja sisukamate protokollide ka istungiteks ettevalmistatud esitluste ja analüüside avaldamist. Ja mõistagi ka sisukamat tööd.
