JUKU-KALLE RAID: Anna. Lootuste mõrv

See anekdoot kuulus Anna kohustuslikku sarja “Miks ma ei armasta Putinit”. Ma pole lugenud kaugeltki kõiki Anna kirjutisi, ent omavahel vesteldes tõi ta alati välja ühe põlastusväärse joone tänasel (aga kahjuks ka eilsel ja üleeilsel) Venemaal: on olemas tsaar, siis tuleb tükk tühja maad ning siis tulevad “juurviljad” ehk teised inimesed.
Viimastel aastatel oli Anna läänes üks tsiteeritumaid Vene ajakirjanikke, samuti pidas ta pidevalt maailma eri paigus loenguid. Enamasti Tšetšeenia sõjast, sest just see sõda juhtus teemaks, mida ta pidevalt käsitles, uuris ja mille eest ta tõenäoliselt laupäeval ka maha lasti. Ütlen, et “juhtus” teemaks, sest nii väitis Anna ise. Ta kirjutas mulle: “Kui esimese sõja ajal Tšetšeeniasse sattusin, ei saanud ma asjadest suurt midagi aru. Mul tiksus kusagil seljaajus mõte, et ehk on Venemaal mingist kohast õigus.” Pisut hiljem sai ta muidugi pihta, et see nii ei ole. Ja asus talle omase kirglikkusega eesliinile.
Sündis New Yorgis
Muuseas, Anna kasvamine selleks, kes ta oli, sisaldab paljugi juhusehõngulist. Ta sündis 1958. aastal New Yorgis, kus töötasid ta ema ja isa – ÜRO-s. Nii on ta hiljem korduvalt seletanud, et oli “absoluutselt elukauge plika”. Ajakirjandust õppis Anna Moskvas, töötas Izvestijas ning seejärel Aerofloti parda- ja siseajakirjas. Tänu viimasele sai ta tasuta pileteid üle N Liidu. Ja ta sõitis ning hakkas enda ümber reaalsust märkama ja Venemaa õudusest aru saama.
Novaja Gazetas (kus ta on viimaste aastate jooksul juba kolmas mõrvatud ajakirjanik) hakkas Anna lugusid avaldama 1999. aastal. Samal ajal me ka tutvusime. Ja mul on hea meel, et ta jõudis kirjutada ka KesKusi, rääkimata pidevatest telefonikõnedest stiilis: “Juku, kas sa kujutad ette, mida need lollid meil nüüd Moskvas tegid?”
Kaks asja, mis mulle Anna juures alatiseks meelde jäävad: tema hulljulgus ja tema absoluutne musta huumori taju. Ta teadis, millega riskib, ent viskas selle üle nalja. Korduvalt rääkis ta vaba sõna võimalusest Venemaal: “Niikaua kui sa oled müütiline “jurodivõi” (n-ö külaloll, kes omab vene kultuuris puutumatu staatust, aga ka “armsake”) ja lämised nagu jurodivõi, jäetakse sind rahule. Kui sa aga tükid üle riigi poolt määratud piiri, tulevad tšinovnikud ja – šljopp.” (Anna asetab kujutletava revolvri oimukohale ning vajutab päästikut.)
Eks ta teadis.
Annat ähvardati pidevalt tappa. Ta suhtus sellesse viimastel aastatel teatud montypythonliku tüdimusega. Kord, kui keegi helistas ja ähvardas “asjale lõpu teha”, ütles Anna: “Jaa-jaa. Aga sa, kullake, oled seda juba mitu korda öelnud… Sul on ilus hääl. Saaks kokku, läheks kinno?”
Jälk inimturg
Mul on Annast ja tema kahest lapsest südamest kahju, aga mitte ainult. Anna tapmisest hullem on Venemaal valitsev ükskõiksus selliste “intsidentide” (sealse riigitelevisiooni ametlik keel riigimõrvadest rääkimisel) vastu. Inimesed on mõrvadega nii harjunud, et ei pane enam tähele. Muuseas, “legendaarne” telesaade “Vremja” pühendas Anna mõrvale laupäeval tervelt paar lauset, ülejäänud osa ajast kulus pahade grusiinide sõimamiseks.
“Venemaa on suur ja jälk inimturg,” kirjutas mulle Anna, “aga mitte matrjosˇkadega ei kaubelda, vaid inimestega. Rubla tükk, tuhandete kaupa.”
Anna ütles ka, miks ta vihkab putinlikku Venemaad, selle toimemehhanisme ning käitumist: “Esiteks ei juhtu midagi head, kui riigi esimene “morda” pärineb julgeolekusüsteemist. Teiseks on Putin lihtsalt haige küünik. Kolmandaks on ta rassist. Kõik väljaspool müütilist venelast pärineb saatanast. Ja neljandaks – suuršovinism pikitud eeltooduga viib alati aastateks pöördumatute tagajärgedeni.”
Seda, et Anna on surnud, sain ma teada 20 minutit pärast mõrva, anonüümse SMS-iga Venemaalt, olles ise Peipsi ääres. Ja pühapäeval läksin Vene saatkonna ette, et talle mälestusküünal panna. Vene saatkonda valvasid sel pidulikul puhul Alfastari turvaautod ja -mehed. Kella kahe paiku öösel viisime kuuenda küünla – eelmised olid kiirelt ära koristatud.
Niipalju siis riigi esindusest, kus “intsidendi uurimise” võttis enda kätte peaprokurör Tšaika isiklikult. Riigimõrva “uurimise huvides” aga koristati kõigepealt ära – nii Anna kodust kui ka toimetusest – kõik tema pooleliolevad materjalid. See tõestab lihtsalt ja labaselt veel kord, et riigi “huve” kahjustavate materjalide pärast asi toime pandigi.
Igal juhul on see lootuste mõrv, sest päev-päevalt saab selgemaks: Venemaa muutub üha jõhkramaks ja ohtlikumaks. Seda tasuks arvestada ka neil, kes tõstavad märtsis Eestis käe erakonna poolt, kes on teinud koostöölepingu Putini parteiga.