JUKU-KALLE RAID: monstrumi ootel: raha räägib, pask kõnnib
Üks selliseid oli kindlasti Lenin. Paljud meist on kursis, kuidas ta töötas. Põlvkond, keda õpetati nägema vaimusilmas Lenini öölampi (põleb – järelikult töötab!) elab ja teotseb praegu 30-ndate eluaastate alguses.
Lenin teatavasti tassis koos lihtsate tööinimestega ükskord meeleldi ka palki. Et pildile jääda. Lenin polnud üksi, teda toetasid kamraadid. Vahel tülitseti ja kakeldi (kui anekdoote uskuda), aga enamasti polnud häda midagi. Üks Lenini sõpru oli Lunat‰arski, esimene Nõukogude haridusminister, keda maailma rahvaste esisüfiliitik eriti usaldas. Teadagi miks. Ise kunsti ja linnaplaneeringu suhtes täiesti tume Uljanov oskas mõelda vähemalt niikaugele, et küsida mõnikord nõu ka targemalt, mitte puhtalt ideoloogialt.
Viimasel nädalal lahvatanud skandaal meie oma rahvusliku uhkuse Edgar Kolmeteistkümne ümber otsekui üllatas paljusid. Et Ekspress oleks justkui “paljastanud” seltsimees Savisaare tegeliku askeldamise, milleks on endale kasulikele inimestele hääde linnaprojektide sokutamine. No aga käsi südamele – üllatada sai see ainult senini kas täiesti ignorantseid inimesi või neid, keda seob linnapeaga kinnimakstud armastus.
Minu parima teadmise järgi on aastaid kuulunud avalike saladuste hulka tõsiasi, et “kesikuid” saab sobival hetkel teatud summa eest osta. Nagu poest kohukest. Küsimus on lihtsalt selles, mitu “klotsi” kaasas juhtub olema. Linnaametnike slängis tähendas “klots” kunagi kümmet tonni, aga ma ei tea, mis see edgarlaste praeguse rasvasisalduse astme juures on – võib-olla sada. Kuid klots jääb klotsiks. Klotsi eest saab teenet.
Ma ei imestaks absoluutselt, kui ühel päeval selguks, et Keskerakond ei rendi linnale üksnes koole, vaid ka õpetajaid. Ma ei imestaks, kui Eediku kamraadid ei ehitaks Talllinna edaspidi mitte ainult tänavaid, vaid hakkaksid jagama ka autoostu- või liiklemislube. Ei imestaks ka, kui ühel päeval tohiksid lasteaiad osta ainult Oliver Kruuda leiba ja piima… Sest 100 000 või 200 000 protestiallkirja – see on ühele korralikule kommarile lumme kusta.
Head kaasmaalased, olete te mõelnud, kuhu me õieti suundume?
Mingid ohumärgid on siiski jõudnud ka meie esidemagoogi ajudesse. Kindlasti on. Sest esidemagoog on osav. Kinnisvarajama saab edukalt lämmatada töö markeerimisega muudel rinnetel. Kui tuletada veel kord meelde Vladimir Iljit‰i ja Lunat‰arskit, siis kunagi kõneles esimene neist Moskva Suurest Teatrist teisele umbes alljärgnevas vaimus: tähtsam kui kunstilise küsimuse lahendamine on anda inimestele märku, et Suur Teater on siiski kodanlik igand ja mõisnike kultuur. Savisaar on kommarite koolituse hästi läbi teinud ja teab, kuidas juhtida tähelepanu oluliselt mitmele ebaolulisele asjale.
Näiteks piirame liikluskiirust. Kujutan ette, kuidas asja ette valmistati: teema on ju selline, mis ajab paljudel seedekulgla sisu kõhus keema. Puudutab nii-öelda igaüht. Suurepärane aktsioon tähelepanu hajutamiseks, ehkki sisuliselt absoluutselt ebaoluline. Sest ikka jõuame me punkti: korraldamatu liikluse saab ümber korraldada nii, et autojuhid sõidavad aeglasemalt… Muudame Pirita tee sõiduradasid või midagi. Tegeleme tuhande pisiasjaga, ehitame metsa ette roigastest Potjomkini padriku. Las mässavad seal.
Aga meie?
Nii olemegi olukorras, et ei suuda tõsiselt võtta isegi neid väheseid tähelepanuväärseid aktsioone, mis “Keski” kontorist lagedale imbuvad – nagu näiteks vastuhakk kasiinondusele.
Sest kuidas võtan ma tõsiselt ideed, mis tuleb Max Kauri suust, kes veel hiljuti vastuvõttudel Edgari portfelli tassis ning taskurätiga tema kingi mahaläigatanud veinist puhastas. Selles mõttes on olukord valus. Teades kesikute kalduvust kõikjal sigatseda, ei suuda me ometi jätta mõtlemata: mis on sel nädalal esile kerkinud projekti taga? Mida nad tegelikult mõtlevad? Kes siit kasu saab? Kusjuures see pole kahjuks mingi paranoia.
Kui Lenin laskis kunagi Lunat‰arski juhtimisel Moskvat ehitada ja sinna monumente kavandada, tuli ta ühel päeval haridusministri juurde ja teatas kergendatult: “Pole viga. Ja mina arvasin, et teie püstitate sinna mingi futuristliku monstrumi.”
Uskuge mind, Savisaar ei mõtle nii kaugele kui Lenin. Selle mehe ideoloogia on: money talks, bullshit walks.
Bullshit, sealjuures, oleme mina, sina ja meie. Nii ongi käes hetk, mil elame üha uusi monstrumeid oodates. Füüsilisi ja vaimseid.
