JUKU-KALLE RAID: Silmakirjalik bütsantslus
Huvitaval kombel aga on Eesti meedia rääkinud seoses Aleksi surmaga temast kui tulisest „Eesti sõbrast”, vaimulikust, kes justkui pakkunud peale eestimeelsuse ka võimalust uueks (kes teab küll mitmendaks?) Eesti–Vene „dialoogiks”. Tahtmata mingilgi moel vaimulikega arveid klaarida, soovitaks siiski olla võimalikult mälurikas. Büt-sants on silmakirjalik, on pidevalt olnud. Moskva kirik ajab Moskva asja. Miskipärast ei taha me seda tähele panna. Võib-olla siis pisut mäluvärskendust.
Mäletatavasti puhkes 1995. aastal Eestis kirikutüli, kui osa õigeusukirikust soovis minna Moskva asemel Konstantinoopoli patriarhi alluvusse ja registreerida end Eesti apostliku õigeusu kirikuna (EAÕK), taastada oma sõltumatus Moskvast.
1997. aastal kirjutas aga meie sõber Aleksius toonasele USA presidendile Bill Clintonile eht venepoliitiliselt, et Eesti on „pannud vene õigeusu kiriku väljakannatamatusse olukorda, kus õigeusklikud on sunnitud elama salajast elu ning kus paljusid neist ootab maalt väljasaatmine”.
Tule taevas appi!
Julgeoleku ja Vene kiriku seostest pole vist mõtet enam rääkida; viirukihaisust ja pappide pobinast hoolimata jääb Vene kirik poliitiliseks. Eestis toimetasid kirikutüli aegu kaunis värvikad vene vaimulikud.
Mäletan hästi tankistiks õppinud preestrit Seliverstovit, kel oli kombeks Konstantinoopoli kiriku alla pürgiva Eesti apostliku õigeusu kiriku (EAÕK) pooldajaid teenistusel ähvardada ning kelle poeg ja tema vaimulikus seminaris õppiv sõber peksid EAÕK preestri Vladimir Berensi jõhkralt läbi. Mõlemat noorhärrat karistas Eesti kohus tingimisi.
Sõda sõnakuulmatutele
Vene õigeusu kiriku kui vaimulikku sõnumit kandva ühiskondliku nähtusega sai tegelikult ühele poole juba Ivan Julm ning tema töö lõpetas Lenin. Iljitš tekitas GPU (toonane julgeolek) töötajatest nn oma kiriku, asja-omase instantsi moodustamisest kandis Leninile ette GPU ülem, tšekistide inkvisiitor Tutškov isiklikult juba 1922. aasta mais. Lenini „kuldsed” sõnad: „Mida enam reaktsioonilist vaimulikkonda maha lasta õnnestub, seda parem.”
Toonane Venemaa patriarh, sõnakuulmatu Tihhon kägistati 1925. aasta 7. aprillil lihtsalt ära. Seega, rangelt võttes kaotas vene õigeusu kirik üldse oma kanoonilise järjepidevuse. Kirikuvarad müüdi Trotski eestvõttel läände, et bolševike finantskriisi vähendada – ametlik propaganda teatas, et Volga näljahädaliste aitamiseks. Kirikutest said laod ja garažÏid.
Eesti kohta niipalju, et EAÕK esimese piiskopi Platoni tapsid enamlased Vabadussõja ajal Tartus pärast 12-päevast jõhkrat piinamist. Siis oli 1919. aasta.
Sellest, et idapoolset kristlust kasutatakse imperialistlikel eesmärkidel, on räägitud Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. Assen Ignatov Saksa riiklikust ida- ja rahvusvaheliste uuringute instituudist kirjutas 1994. aastal: „Poliitiliselt aktiivsed Vene teoloogid näevad demokraatias valitsemise väärvormi.”
Vene kirik on viimase kümne aasta jooksul ohtralt pannud kirikuvande alla omaenda preestreid, aga ka ühiskondlikke tegelasi ja vähemalt ühel korral isegi riigiduuma endise liikme Gleb Jakunini, kel jätkus julgust kirjutada raamat „Moskva patriarhaadi pale” – Vene kiriku ja KGB seostest.
Eriti silmapaistva kujuna peaks rääkima Laadoga metropoliidist Joannist, kellele kuulub sedastus: „Kõik demokraatia ideed on valedest kokku mätsitud.” Joann on kahelnud ka inimõigustes kui demokraatia lahutamatus osas: „See alus on kunstlik ja võlts, mis kuulub lääneeuroopalikku mõtteviisi ning on vene eneseteadvusele sügavalt võõras.”
Keda kõike metropoliit Venemaa kiusamises ei süüdista: me leiame tema listist paavsti saadikud, taanlased, ungarlased, itaalia ja saksa misjonärid, jesuiidid, Vale-Dmitri ja lõppeks ka Siioni targad!
Mis puudutab vene õigeusu kiriku invasiooni Eestisse, siis sai see alguse kohe 1940. aastal, mil Venemaa saatis siia terve portsu õigeusklikke, kellel polnud küll vastavat ettevalmistust, ent see-eest vajalik poliitiline kreedo. Hea ülevaate nendest aastatest annab Eesti toonase metropoliidi Aleksandri ja EAÕK vaimulike ulatuslik kirjavahetus, kus kirjeldatakse Venest saabunud „vaimulikke”: „Koosolekul lärmitsetakse ja karjutakse, koosolijad on purjus. Nad ütlevad, et nüüd ei maksa enam ükski seadus peale nende, mida nad ise teevad.” Ja muidugi, et „kiriku kohale on tõusnud Stalini päike”.
Vene riigi käepikendus
Kirikutüli kulmineerumisega 1990-ndate keskel hakkas Vene vaimulike poolt sadama avaldusi, mis tasuks ehk nüüd Aleksiuse lahkumise valguses uuesti üle vaadata. Esiteks üritas Moskva loomulikult otsekohe anda EAÕK soovile minna Konstantinoopoli alluvusse jõuliselt negatiivset hinnangut ja tekitada rahvusvahelises poliitikaelus või-malikult suurt hädakisa.
1996. aasta 17. jaanuaril võt-tis suu täis Kaliningradi metropoliit Kirill, seesama, keda tahetakse järgmiseks patriarhiks panna, ja teatas: „Muutused Eesti õigeusu kirikus võivad toimuda ainult Moskvaga koos-kõlastatult.” Kirill selgitas muu hulgas ka Konstantinoopoli patriarhile Bartholomeosele, et ei saa garanteerida Eesti õigeusklike Eestile lojaalseks jäämist. Ühesõnaga, kõige lihtlabasem väljapressimine.
Eesti peapiiskopi Korneliuse pressisekretär Morozkin (kes sai sõjaväelise hariduse Venemaa lennuakadeemias) hoiatas jälle siinseid venelasi, et Nevski katedraalis hakatakse pidama eestikeelseid jumalateenistusi ja slaavi kogudus aetakse välja.
Piiskop Kornelius kirjutas kõige muu seas ka pöördumise Euroopa Nõukogule, eesmärgiga anda kogu Eesti riik õigeusklike diskrimineerimise eest koh-tusse, millele, tõsi küll, Euroopa Nõukogu toonane peasekretär Daniel Tarschys ei reageerinud.
Huvitaval kombel läks aga „meie sõbral” Aleksiusel oma 25-aastase teenistuse jooksul Eestis korda sulgeda 34 õigeusu kogudust.
Et Arnold Rüütel leidis sahtlist Maarjamaa Risti ja selle Aleksiusele annetas, on mõistetav. Ühe kõrge autasu – ENSV ülem-nõukogu aukirja – oli ta 1989. aastal Aleksiusele juba andnud. Õigeusklike ja kommunistide omavaheline asi, traditsioone tuleb hoida. Mõistetav on ka see, kui Tallinna linnapea räägib Aleksiusest kui pühast mehest, sest too helistas talle haiglasse...
Ent mõistetav ei ole see, kui kõik teised unustavad esmatähtsa: ükskõik kes – vähemalt täna-päeval – on parasjagu Vene kiriku eesotsas, ikka juhib ta riigi käepikendust, mitte Eesti sõprusklubi muhedal spordimatšil.