Hu­vi­ta­val kom­bel aga on Ees­ti mee­dia rää­ki­nud seo­ses Alek­si sur­ma­ga te­mast kui tu­li­sest „Ees­ti sõbras­t”, vai­mu­li­kust, kes just­kui pak­ku­nud pea­le ees­ti­meel­su­se ka võima­lust uueks (kes teab küll mit­men­daks?) Ees­ti–Ve­ne „dia­loo­gik­s”. Taht­ma­ta min­gil­gi moel vai­mu­li­ke­ga ar­veid klaa­ri­da, soo­vi­taks siis­ki ol­la võima­li­kult mä­lu­ri­kas. Büt-sants on sil­ma­kir­ja­lik, on pi­de­valt ol­nud. Mosk­va ki­rik ajab Mosk­va as­ja. Mis­kipä­rast ei ta­ha me se­da tä­he­le pan­na. Võib-ol­la siis pi­sut mä­luvärs­ken­dust.

Mä­le­ta­ta­vas­ti puh­kes 1995. aas­tal Ees­tis ki­ri­kutüli, kui osa õigeu­su­ki­ri­kust soo­vis min­na Mosk­va ase­mel Kons­tan­ti­noo­po­li pat­riar­hi al­lu­vus­se ja re­gist­ree­ri­da end Ees­ti apost­li­ku õigeu­su ki­ri­ku­na (EAÕK), taas­ta­da oma sõltu­ma­tus Mosk­vast.

1997. aas­tal kir­ju­tas aga meie sõber Alek­sius too­na­se­le USA pre­si­den­di­le Bill Clin­to­ni­le eht ve­ne­po­lii­ti­li­selt, et Ees­ti on „pan­nud ve­ne õigeu­su ki­ri­ku väl­ja­kan­na­ta­ma­tus­se olu­kor­da, kus õigeusk­li­kud on sun­ni­tud ela­ma sa­la­jast elu ning kus pal­ju­sid neist oo­tab maalt väl­ja­saat­mi­ne”.

Tu­le tae­vas ap­pi!

Jul­geo­le­ku ja Ve­ne ki­ri­ku seos­test po­le vist mõtet enam rää­ki­da; vii­ru­ki­hai­sust ja pap­pi­de po­bi­nast hoo­li­ma­ta jääb Ve­ne ki­rik po­lii­ti­li­seks. Ees­tis toi­me­ta­sid ki­ri­kutüli ae­gu kau­nis vär­vi­kad ve­ne vai­mu­li­kud.

Mä­le­tan häs­ti tan­kis­tiks õppi­nud preest­rit Se­li­vers­to­vit, kel oli kom­beks Kons­tan­ti­noo­po­li ki­ri­ku al­la pürgi­va Ees­ti apost­li­ku õigeu­su ki­ri­ku (EAÕK) pool­da­jaid tee­nis­tu­sel äh­var­da­da ning kel­le poeg ja te­ma vai­mu­li­kus se­mi­na­ris õppiv sõber pek­sid EAÕK preest­ri Vla­di­mir Be­ren­si jõhk­ralt lä­bi. Mõlemat noorhär­rat ka­ris­tas Ees­ti ko­hus tin­gi­mi­si.

Sõda sõnakuulmatutele

Ve­ne õigeu­su ki­ri­ku kui vai­mu­lik­ku sõnu­mit kand­va ühis­kond­li­ku näh­tu­se­ga sai te­ge­li­kult ühe­le poo­le ju­ba Ivan Julm ning te­ma töö lõpe­tas Le­nin. Il­jitš te­ki­tas GPU (too­na­ne jul­geo­lek) töö­ta­ja­test nn oma ki­ri­ku, as­ja-o­ma­se ins­tant­si moo­dus­ta­mi­sest kan­dis Le­ni­ni­le et­te GPU ülem, tšekis­ti­de ink­vi­sii­tor Tutškov isik­li­kult ju­ba 1922. aas­ta mais. Le­ni­ni „kuld­se­d” sõnad: „Mi­da enam reakt­sioo­ni­list vai­mu­lik­kon­da ma­ha las­ta õnnes­tub, se­da pa­rem.”

Too­na­ne Ve­ne­maa pat­riarh, sõna­kuul­ma­tu Tih­hon kä­gis­ta­ti 1925. aas­ta 7. ap­ril­lil liht­salt ära. See­ga, ran­gelt võttes kao­tas ve­ne õigeu­su ki­rik üld­se oma ka­noo­ni­li­se jär­je­pi­de­vu­se. Ki­ri­ku­va­rad müüdi Trots­ki eestvõttel lään­de, et bolševi­ke fi­nantsk­rii­si vä­hen­da­da – amet­lik pro­pa­gan­da tea­tas, et Vol­ga näl­jahä­da­lis­te ai­ta­mi­seks. Ki­ri­ku­test said laod ja ga­ražÏid.

Ees­ti koh­ta nii­pal­ju, et EAÕK esi­me­se piis­ko­pi Pla­to­ni tap­sid enam­la­sed Va­ba­dussõja ajal Tar­tus pä­rast 12-päe­vast jõhk­rat pii­na­mist. Siis oli 1919. aas­ta.

Sel­lest, et ida­pool­set krist­lust ka­su­ta­tak­se im­pe­ria­list­li­kel eesmär­ki­del, on rää­gi­tud Nõuko­gu­de Lii­du la­gu­ne­mi­sest saa­dik. As­sen Ig­na­tov Sak­sa riik­li­kust ida- ja rah­vus­va­he­lis­te uu­rin­gu­te ins­ti­tuu­dist kir­ju­tas 1994. aas­tal: „Po­lii­ti­li­selt ak­tiiv­sed Ve­ne teo­loo­gid näe­vad de­mok­raa­tias va­lit­se­mi­se väär­vor­mi.”

Ve­ne ki­rik on vii­ma­se kümne aas­ta jook­sul oht­ralt pan­nud ki­ri­ku­van­de al­la omaen­da preest­reid, aga ka ühis­kond­lik­ke te­ge­la­si ja vä­he­malt ühel kor­ral ise­gi rii­gi­duu­ma en­di­se liik­me Gleb Ja­ku­ni­ni, kel jät­kus jul­gust kir­ju­ta­da raa­mat „Mosk­va pat­riar­haa­di pa­le” – Ve­ne ki­ri­ku ja KGB seos­test.

Eri­ti sil­ma­paist­va ku­ju­na peaks rää­ki­ma Laa­do­ga met­ro­po­lii­dist Joan­nist, kel­le­le kuu­lub se­das­tus: „Kõik de­mok­raa­tia ideed on va­le­dest kok­ku mät­si­tud.” Joann on ka­hel­nud ka inimõigus­tes kui de­mok­raa­tia la­hu­ta­ma­tus osas: „See alus on kunst­lik ja võlts, mis kuu­lub lää­neeu­roo­pa­lik­ku mõtte­vii­si ning on ve­ne ene­se­tead­vu­se­le süga­valt võõras.”

Ke­da kõike met­ro­po­liit Ve­ne­maa kiu­sa­mi­ses ei süüdis­ta: me leia­me te­ma lis­tist paavs­ti saa­di­kud, taan­la­sed, un­gar­la­sed, itaa­lia ja sak­sa mis­jonä­rid, je­suii­did, Va­le-Dmit­ri ja lõppeks ka Siio­ni tar­gad!

Mis puu­du­tab ve­ne õigeu­su ki­ri­ku in­va­sioo­ni Ees­tis­se, siis sai see al­gu­se ko­he 1940. aas­tal, mil Ve­ne­maa saa­tis siia ter­ve port­su õigeusk­lik­ke, kel­lel pol­nud küll vas­ta­vat et­te­val­mis­tust, ent see-eest va­ja­lik po­lii­ti­li­ne kree­do. Hea üle­vaa­te nen­dest aas­ta­test an­nab Ees­ti too­na­se met­ro­po­lii­di Alek­sand­ri ja EAÕK vai­mu­li­ke ula­tus­lik kir­ja­va­he­tus, kus kir­jel­da­tak­se Ve­nest saa­bu­nud „vai­mu­lik­ke”: „Koo­so­le­kul lär­mit­se­tak­se ja kar­ju­tak­se, koo­so­li­jad on pur­jus. Nad ütle­vad, et nüüd ei mak­sa enam üks­ki sea­dus pea­le nen­de, mi­da nad ise tee­vad.” Ja mui­du­gi, et „ki­ri­ku ko­ha­le on tõus­nud Sta­li­ni päi­ke”.

Vene riigi käepikendus

Ki­ri­kutüli kul­mi­nee­ru­mi­se­ga 1990-nda­te kes­kel hak­kas Ve­ne vai­mu­li­ke poolt sa­da­ma aval­du­si, mis ta­suks ehk nüüd Alek­siu­se lah­ku­mi­se val­gu­ses uues­ti üle vaa­da­ta. Esi­teks üri­tas Mosk­va loo­mu­li­kult ot­se­ko­he an­da EAÕK soo­vi­le min­na Kons­tan­ti­noo­po­li al­lu­vus­se jõuli­selt ne­ga­tiiv­set hin­nan­gut ja te­ki­ta­da rah­vus­va­he­li­ses po­lii­ti­kae­lus või-ma­li­kult suurt hä­da­ki­sa.

1996. aas­ta 17. jaa­nua­ril võt-tis suu täis Ka­li­ning­ra­di met­ro­po­liit Ki­rill, see­sa­ma, ke­da ta­he­tak­se järg­mi­seks pat­riar­hiks pan­na, ja tea­tas: „Muu­tu­sed Ees­ti õigeu­su ki­ri­kus võivad toi­mu­da ai­nult Mosk­va­ga koos-kõlas­ta­tult.” Ki­rill sel­gi­tas muu hul­gas ka Kons­tan­ti­noo­po­li pat­riar­hi­le Bart­ho­lo­meo­se­le, et ei saa ga­ran­tee­ri­da Ees­ti õigeusk­li­ke Ees­ti­le lo­jaal­seks jää­mist. Ühesõna­ga, kõige liht­la­ba­sem väl­jap­res­si­mi­ne.

Ees­ti pea­piis­ko­pi Kor­ne­liu­se pres­si­sek­retär Mo­roz­kin (kes sai sõjav­äe­li­se ha­ri­du­se Ve­ne­maa len­nua­ka­dee­mias) hoia­tas jäl­le siin­seid ve­ne­la­si, et Nevs­ki ka­ted­raa­lis ha­ka­tak­se pi­da­ma ees­ti­keel­seid ju­ma­la­tee­nis­tu­si ja slaa­vi ko­gu­dus ae­tak­se väl­ja.

Piis­kop Kor­ne­lius kir­ju­tas kõige muu seas ka pöör­du­mi­se Eu­roo­pa Nõuko­gu­le, eesmär­gi­ga an­da ko­gu Ees­ti riik õigeusk­li­ke disk­ri­mi­nee­ri­mi­se eest koh-tusse, mil­le­le, tõsi küll, Eu­roo­pa Nõuko­gu too­na­ne pea­sek­retär Da­niel Tarsc­hys ei rea­gee­ri­nud.

Hu­vi­ta­val kom­bel läks aga „meie sõbra­l” Alek­siu­sel oma 25-aas­ta­se tee­nis­tu­se jook­sul Ees­tis kor­da sul­ge­da 34 õigeu­su ko­gu­dust.

Et Ar­nold Rüütel lei­dis saht­list Maar­ja­maa Ris­ti ja sel­le Alek­siu­se­le an­ne­tas, on mõis­te­tav. Ühe kõrge au­ta­su – ENSV ülem-nõuko­gu au­kir­ja – oli ta 1989. aas­tal Alek­siu­se­le ju­ba and­nud. Õi­geusk­li­ke ja kom­mu­nis­ti­de oma­va­he­li­ne asi, tra­dit­sioo­ne tu­leb hoi­da. Mõis­te­tav on ka see, kui Tal­lin­na lin­na­pea rää­gib Alek­siu­sest kui pühast me­hest, sest too he­lis­tas tal­le haig­las­se...  

Ent mõis­te­tav ei ole see, kui kõik tei­sed unus­ta­vad es­matäht­sa: ükskõik kes – vä­he­malt tä­na-p­äe­val – on pa­ras­ja­gu Ve­ne ki­ri­ku ee­sot­sas, ik­ka ju­hib ta rii­gi käe­pi­ken­dust, mit­te Ees­ti sõprusk­lu­bi mu­he­dal spor­di­matšil.