Jumal: Emakeelepäev

Eile helistas mulle ootamatult kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv.

„Head emakeelepäeva!” ütles ta viisakalt. Mul hakkas kohe pea valutama ja omal ajal läbi elatud kannatused tulid jälle meelde.

Jah, see emakeel! Ma mäletan, kuidas need kaks tolgust minu juurde tulid. Aadam ja Eeva muidugi! Olin nad just äsja valmis saanud, mõlemal olid alles kannikavahed saepurused.

„Armas jumal, milline on meie emakeel?” küsis Eeva.

„Teil polegi emakeelt, sest teil pole ju ema,” vastasin mina. „Aga teil polegi seda tarvis! Ma meisterdasin teile palju mõnusamaid asju. Näiteks varbad – nendega mängi kasvõi hommikust õhtuni!”

„Meie tahame ikka emakeelt ka!” jonnis Eeva. „Mis inimene see on, kellel pole oma emakeelt!”

Aadam ei öelnud midagi, tema uuristas sõrmega ninas ja tundis rõõmu sellest, mida sealt leida võis. Ta oli üldse palju targem.

Siiski ei hakanud ma Eevale vastu vaidlema, vaid tegingi plikale ühe keele – pehme ja roosa, just sellise, nagu naistele meeldib. Eeva oli algul rõõmus, aga juba järgmisel päeval tuli uuesti mind tüütama.

„Armas jumal, ma tahaks ikka veel keeli,” kõneles ta. „Ühest on vähe.”

„Mis keeli sulle siis veel vaja on?” küsisin ma juba veidi tüdinult.

„Inglise keelt, prantsuse keelt ja saksa keelt tahaks kindlasti,” rääkis Eeva. „Soome keel ei teeks samuti paha. Ja hispaania keelt paluks ka, see tundub nii mõnusalt eksootiline!”

Noh, eks ma siis tegin talle ka need keeled. Suhu need muidugi kõik ei mahtunud, aga Eeva oli sihvakas tüdruk, saime kõik siiski ära paigutatud. Küsisin Aadamalt, kes sealsamas kõrval seisis, et kas tema ka mõnda lisakeelt soovib.

„Kui just, siis konna keelt,” ütles Aadam. „See on pikk ja kleepuv ning sellega saab laua teisest otsast krõpse kätte.”

Tundsin oma loomingu üle uhkust. Kui tark mees! Selline võõrkeel kulub tõesti marjaks ära. Aga Eeva samal ajal tuli juba uute soovidega.

„Itaalia keel pidi olema väga ilus. Ja siis on mind hakanud huvitama idamaad. Tahaks saada hiina, jaapani ja läti keelt. Ma paneks nad siia, rindade vahele.”

Säärane ahnus ajas mul kopsu üle maksa.

„Aitab!” käratasin ma. „Siin on Eedeni aed, mitte mingi keelekümblusbassein! Välja paradiisist!”

Kiskusin tal kõik võõrad keeled küljest ära, needsin: „Läbi valu ja vaeva pead sa uusi keeli õppima!” ja viskasin plika uksest välja. Aadam ohkas ja läks talle järele.

„Kuhu nüüd?” imestasin. „Sina oled tubli, kohe annan sulle konna keele.”

Aga katsu sa armunud lolli peatada!

Vaat kõik see meenuski mulle tänu Sinijärve õnnesoovile. Meel läks väga mõruks. Aga Karl Martin samal ajal kõneles edasi:

„Seoses selle tähtsa päevaga söandaksin ma esitada ettepaneku, et igal kirjanikul võiks olla ilus suur palk.”

„Ega ma pole mingi metsaülem!” röögatasin ma torusse. „Küttepuid telli mujalt!!”

Midagi pole parata, suhted loomingulise intelligentsiga lihtsalt lähevad vahel teravaks.