JUMAL: Kirikulõhe ja häbitu naine
Ameeriklased said endale uue presidendi – sihukese pruuni üllatusmuna. Küll te veel näete, mis seal sees on! Mõni võib-olla imestab, et ma just Obama välja valisin, aga mitte selle vana sõjaveterani ja tema punaste kontsadega tibi. Ütlen ausalt – kroonu onu vastu polnud mul midagi ja lohutuseks olen ma taadikesele juba ka paradiisis kena pesa välja vaadanud. Sihukese mõnusa pilve, kus vana soldat saab rahus pikutada, piipu popsida ja pilusilmade poolt ära vaevatud ihu mürriga võida.
Aga see Palini-eit – no teda ma lihtsalt ei talu silmaotsaski! Ühel korralikul naisterahval peaks olema lihtsalt häbi terve ilma ees ladrata sellest, kuidas ta Jumalat armastab ja kuidas Jumal teda hoiab. Unustagu ära! See oli vaid põgus polaarseiklus, kui ma kord Alaskal suusatamas käisin ja siis virmaliste kujul Sarah magamiskambrisse valgusin. Ja rohkem sellest mitte üht sõna! Punkt, punkt, punkt! Mina oskan diskreetne olla, kui asi daamidesse puutub. Tegelikult poleks ma niigi palju kõnelenud – las põgus armuhetk jääda vaid asjaosaliste endi romantiliseks mälestuseks –, aga kui daam ise kinnitab avalikkuse ees justkui oleks meie vahel midagi enamat, siis ma ei saa vaikida. Proua Palin, meie vahel pole olnud iialgi midagi tõsist! Pealegi valitses tookord Alaskal polaaröö, ma ei näinud õieti teie nägugi! Sama hästi oleks teie asemel võinud olla mõni jääkaru.
Karvane või sile?
Eks mul ole neid austajaid üldse palju. Võtame näiteks ida ja lääne kiriku. Mõlemad püüavad mulle meele järgi olla ja omal kombel võrgutada. Idas näiteks arvatakse, et mulle meeldib, kui papil on karvane lõug. Küll nad siis lokivad oma habet ja lõhnastavad seda ning kammivad nagu kassi. Aga lääne kirikus on moes nn brasiilia soeng – lõug aetakse täiesti paljaks, nagu alaealisel. Et huuled ja keel jutlust pidades kaugele välja paistaks.
Ega ma ei teagi, kumb mood mulle rohkem meeldib, mõlemal variandil on omad võlud. Eks ole – patriarh Aleksius on oma voogava habemega väga nunnu, aga ka epileeritud Benedictus näeb ütlemata seksikas välja. Peaasi, et poisid püüavad!
Seepärast olingi ma meeldivalt üllatunud, kui lugesin lehest, et Jaani kirikus on lõhe. Mulle meeldib, kui kirik lõhenema hakkab! Oli aeg, mil mul oli kaks paavsti, mingil hetkel koguni kolm, aga see oli isegi minu jaoks liig. Kolme ma korraga pidada ei suutnud. Aga kaks – see oli vahva! Üks ootas mind Roomas, teine Avignonis – armulauaveini voolas mõlemal pool ojadena ja kloostrikellad muudkui kutsusid nunnasid palvusele. Ja kui ma nende vadinast lõpuks ära tüdinesin, siis kihutasin Moskvasse patriarhiga viina võtma! Kuldne põli!
Helistasin ka nüüd otsekohe piiskop Põdrale ja küsisin:
„Räägi, mis lõhe sul seal Jaani kirikus on? Kas on seatud üles vastupiiskop? Kes ta selline on?”
„Oh ei, armas Issand!” vastas Põder. „Ärge muretsege, meie luterlik kirik on endiselt ühtne! Hoopis püha kirikuhoone praguneb, sest klaasist vabaduseristi püstitamine on pannud maa värisema. See on ime, taevane valitseja! Eks kärisenud ka templieesriie, kui Lunastaja ristil suri! Issand, tee ka nii, et sellest praost purskaks Kristuse verd ja neitsi Maarja rinnapiima!”
Olin selgelt pettunud.
„Pole see mingi ime,” ütlesin ma pahaselt. „Kinnisvara laguneb, aga sina hõiskad ja räägid lollusi mingist piimast! Kurat, kellel seda klaasist risti tarvis oli, aga Jaani kirik on korralik ehitis, sinna võib tulevikus teha kaubamaja või büroohoone või mida iganes. Jalamaid võtad ämbritäie mörti ja paikad prao ära, aga piima osta poest.”
„Kuulen, Issand!” pomises ehmunud piiskop. „Ma lihtsalt mõtlesin, et võiks selle prao pealt natuke teenida... Praegu on meil ju siin majanduskriis. Taevane käskija, mul ongi üks mure – minu Swedbankis asuvast konservatiivsest pensionifondist haihtub raha! Mida teha? Aita, Issand!”
„Peabki haihtuma, selline on minu soov ja tahtmine. Milleks sulle seda raha tarvis on?” küsisin mina.
„Kuidas siis nii, milleks? Vanaduspäevadeks. Kõik inimesed koguvad.”
„Ei ole tarvis koguda. Piiblit oled lugenud? Kaamel ei lähe läbi nõelasilma ja rikas inimene ei pääse paradiisi. Sellepärast teengi ma nii, et kõik pensionifondid lendavad vastu taevast. Saad aru, mina muretsen teie hingeõnnistuse eest! Inimene peab olema enne surma puupaljas nagu püksinööp, siis ma võtan ta lahkelt vastu. Rikkaid ma ei taha, nemad hakkavad pirtsutama ja nurisevad söögi üle. Aga ega mina siin mingit gurmeerestorani pea!”
„Kas tohib küsida, mida paradiisis süüa antakse?” küsis Põder murelikult. „Moosese raamatutest pole ma vastust leidnud ja ka Koguja ei lausu selle kohta sõnagi.”
„Paradiisis antakse tatraputru ja sõdurisuppi. Selge?”
„Milline supp on sõdurisupp?”
„Hernesupp loomulikult! On veel küsimusi?”
„Aga kas sušit ei saagi?”
„Jalamaid pragu pahteldama!!!” röögatasin ma maruvihaselt ja lõin toru hargile. No oskab ikka marru ajada! Sušit! Mida veel! Mõni mees on ikka nii peenike, et õlekõrs ka ei mahu enam tagumikku!
