Link kopeeritud!

Jumal: piiskopi valimiskompass

 (16)
Ülestõusmispühade missa Toomkirikus
Ülestõusmispühade missa ToomkirikusFoto: Andres Putting

Ahoi, ristirahvas! Eile helistas mulle Urmas. Oli õige häbeliku häälega, ma sain kohe aru, et poiss on vist pahandust teinud.

„Eks te olete juba kindlasti lehti lugenud?” alustas ta ääri-veeri.

„Muidugi,” valetasin mina. Ei mina viitsi neid lugeda, ainult ilmaennustusele viskan vahel pilgu peale, et inimeste rumaluse üle naerda. Kui nemad ennustavad pakast, siis saadan mina kiuste sula, ja kui nemad lubavad kuiva ilma, siis keeran mina kõik kraanid lahti. Paras lollidele!

„No siis te olete näinud ka ristiinimese valimiskompassi,” pomises Urmas. „Armas Issand, uskuge mind, ma ei oleks seda teinud, kui oleksin teadnud, et keegi pildistab. Tänapäeval on ju kõigil nutitelefon püksis.”

„Aga Issand, ma olen isegi bensiinijaama õnnistanud,” sosistas Urmas. „Kes nooruses ei vallatle, see kahetseb seda surivoodil!” laususin mina. „Kõike peab proovima.”

„Jah, see on minu uuendus,” nõustusin mina. „Mulle paistis, et inimsugu on kuidagi ebatäiuslik, alakeha oli liiga lage. Midagi oli tarvis sinna juurde nuputada. Sul endal on ju nüüd ka korralik telefon pükstes, kuidas tundub?”

„Vahel natuke hõõrub,” vastas piiskop. „Aga sellest pole midagi. Mul on mure hoopis valimiskompassi pärast. Issand, ärge arvake, et ma olen tegelikult ka selline! Ega mulle Keskerakond, Isamaa ja sotsid päriselt ei meeldi, aga nad on väga rikkad ja neilt võib raha saada. Ma olen saanud ka, päris palju. Sulas olen saanud ja ülekandega. Issand, kas see on patt? Kas ma olen riivatu?”

Samal teemal:

„Mitte sugugi, kallis poiss!” lohutasin mina. „Raha on väga tore asi! Ja kui sulle ollakse nõus maksma, miks siis mitte vastu võtta? Kasuta ära oma noorust ja ilu! Võimuerakonnad on kirikuõpetaja parimad sõbrad, nii nagu teemandid on parimad sõbrad tüdrukutele! Nende pealt võib kena kopika teenida.”

„See on tõsi,” kinnitas Urmas. „Nad kogu aeg helistavad mulle ja kutsuvad enda poole. Ja siis tahavad, et ma seal midagi õnnistaksin. Või jutlustaksin. Või koguni palvetaksin koos nendega. Issand, ma vannun – ma ei teeks seda, see on tõesti ebameeldiv, aga nad maksavad neetult hästi!”

„Sinu silmad on nagu tuvid veeojade ääres,” tsiteerisin ma pühakirja. „Sinu põsed on nagu palsamipeenrad, mis kasvatavad vürtse, sinu huuled on lillekesed, mis tilguvad sulamürri. Sinu käsivarred on kullakangid, sinu kõht on elevandiluukilp, safiiridega kaetud. Sinu sääred on alabastersambad, asetatud puhtast kullast alusele! Oh, mu poiss! Milleks vabandust paluda! Pole midagi toredamat usklikust poliitikust, kes imetleb kaunist kirikuõpetajat! Säärane pime armastus täidab meie kukrud ja varakirstud ääreni! Jätka samas vaimus, laps! Ära kõhkle! Ära pelga midagi!”

„Aga Issand, ma olen isegi bensiinijaama õnnistanud,” sosistas Urmas.

„Kes nooruses ei vallatle, see kahetseb seda surivoodil!” laususin mina. „Kõike peab proovima.”

„Mõned poliitikud on väga kurjad, et ma neid ei soovitanud,” kurtis Urmas. „Aga neil pole võimu ja nad on nii vaesed.”

„Näljarottide arvamus ei pea sulle mitte korda minema!” õpetasin mina. „Kirikuõpetaja pole mingi odav pitsa! Mõtle, kui palju juba ainuüksi su ehted maksavad!”

„Seega te ei ole mu peale pahane?” küsis Urmas nüüd juba päris rõõmsalt.

„Üldse mitte, mu poiss,” ütlesin mina. „Anna minna! Ainult et teenitud raha muidugi pooleks.”

Varivalitsus