Jumal: sulaste linnaluba
Tore oli vabariigi aastapäeval teid televiisorist vaadata! Jah, teid seal presidendi vastuvõtul, kõigil uhked kleidid seljas, sukad jalas… Mulle teeb selline vaatepilt alati nalja. Mina ju tean, millest ma omal ajal inimesed valmis mätserdasin. Tavalisest põrmust! Ja eks sai muudki kraami hulka segatud, nii et siiamaani tuleb inimese seest igasugust sodi välja. Ega ma ei viitsinud ju teda masinal kinni õmmelda, traageldasin käsitsi ja mõned augud jäid alles. Need nüüd lekivad. Veider vaadata, kuidas moekunstnikud on selle põrmust tehtud ihu siidi ja sametisse pakkinud, lehvike siin, lipsuke seal. Vabandage väljendust, aga minu silmis on see sama, nagu oleks keegi lehmakooki pärlitega ehtinud! Pole mingi ime, et inimeste riided nii sageli pesemist vajavad.
Teine asi on see, et riietega inimene on minu jaoks üleüldse üks naljanumber. Mäletan ju veel hästi, kuidas Aadam ja Eeva ihualasti mööda paradiisi ringi lasid ja kõiksugu tempe tegid. Sellisteks ma nad oma teada lõingi, ühel oli seljas aadamaülikond ja teisel eevakostüüm ja rohkem polnud neile ette nähtud. Aga nüüd on ahvikestel kontsad all ja kübar peas ja keskkoht samuti kaetud. Hirnu herneks!
Ega mina kätt ette ei pane, las rahvas lõbutseb. Andsin oma sulastele ka pidupäeva puhul linnaloa, lipaku pealegi koos teiste endasugustega. Poisid riputasid endale kullast ristid kaela, valasid Kölni vett pähe ja läksidki. Aga juba mõne aja pärast hakkasid minuni jõudma pahased telefonikõned.
„Austatud Jumal, meil siin on paraad käsil, aga teie sulane jookseb ringi nagu pöörane ja tahab soldateid õnnistada! Viige ta koju!”
„Lugupeetud Issand, me heiskame praegu Pika Hermanni torni lippu, aga üks teie poistest on lipu nurgast kinni võtnud ja vabastab seda needusest! Kutsuge ta ära!”
„Härra Jumal, presidendi külalised soovivad asuda tikuvõileibade kallale, aga teie sulane loeb neile söögipalvet. Keelake teda ometi!”
Helistajateks olid inimesed kaitseväest, riigikogust, presidendi kantseleist. Mina muidugi katsusin seletada, et mida te ometi hädaldate, las poisid natuke möllavad, lõppude lõpuks on nad ju veel noored ja uudishimulikud, neile lihtsalt meeldib igal pool ninapidi juures olla. Aga presidendi kantseleist vastati nipsakalt:
„Eesti Vabariigi sünnipäev pole kiriklik püha ja pole tarvis, et pastorid igal pool ringi tuuseldaksid! Kutsuge nad otsekohe koju!”
Ega mul ei jäänud muud üle, kui peapiiskop Urmasele helistada ja poisile teada anda, et linnaluba on tühistatud, marss tagasi oma kirikutesse. Urmas oli väga pettunud.
„Mul on siin Estonias just nii lõbus! Siin on pikad koridorid, kus on lahe joosta, ja trepikäsipuud, kus kõõluda!”
„Ei ole midagi, teine kord kõõlud jälle,” lohutasin mina. „Kas sa kõhu jõudsid korralikult täis süüa?”