JUMAL: Vaesed rikuvad söögiisu
Tõesti, tegemist on palju. Inimesed muudkui paluvad minult igasugu asju! Ja mina muudkui kuula siis nende hädasid ja katsu aidata! No ma ei saa aru, milleks ma üldse siia ilma jõuluvana lõin, kui ma pean tema töö ise ära tegema! Või siis need päkapikud. Neid ma riivin igal aastal mitusada tuhat juurde, aga ikka on vist vähe. Nojah, eks neid kulub palju kah, linnud ja konnad ja kes neid kõik söövad... Nad on maitsvad küll, mina eelistan neid islandi kastmega.
Nii et midagi pole teha, pean ise kah palvekirju vastu võtma ja surelike hädasid leevendama.
Neil päevil käis minu juures riigikogu delegatsioon, kübarad näpus.
Peidetud kulud
“Mis teil tarvis?” küsisin ma pahaselt. “Palk on hea, katus pea kohal? Mis veel? Välimusega pole rahul? Rindade suurendamine ja rasvaimu on eritasu eest, ilukirurgias kristlik vennaarm ei maksa.”
“Ei, aulik Jumal,” vastasid saadikud. “Välimusega on meil kõik korras. Enamgi veel – vahel vaatad peeglisse ega saa pilku lahti, selline ilu!”
Ma ei julgenud kõva häälega naerda, vaid ootasin, et ussikesed lõpuks asja kallale asuks.
“Kõrge Issand, meie Looja!” kõnelesid need. “Meil on hoopis teistsugune palve. Tee nii, et meie kuluhüvitised muutuksid läbipaistmatuks! Mähi nad nii tihedasse udusse, et ühegi pahatahtliku inimese silm ei suudaks sellest pilvest läbi tungida!”
“Mistarvis selline asi?” imestasin ma. “Mis need pahatahtlikud inimesed teid korraga häirivad, peaasi ikka, et saate riigi kulul õgida ja taksoga lusti sõita.”
“Ei, kallis Issand, ikkagi kuidagi ebameeldiv on, kui vaesed pealt vaatavad,” seletasid saadikud. “Söögiisu läheb ära, kui mõtled, et pärast mingi ajakirjanikureo loeb su t‰ekke ja ilastab nende kohal.”
“Pealegi on meie hulgas palju rafineeritud maitsega inimesi, lausa gurmaane,” seletas üks paks mees. “Mina näiteks armastan süüa tooreid ahviajusid. See on ülimalt hõrk roog – avad spetsiaalse noaga ahvi pealuu ja siis muudkui kühveldad lusikaga... Mm! Pärast riisud saiatükiga viimasedki tilgad kokku. Aga vastik on ju, kui mõni labane leheneeger pärast loeb su t‰eki pealt “ahviajud” ja paneb asja suure kella külge.”
“Just nimelt,” nõustus üks teine, luukõhn vanamehenäss. “Mina jällegi ei söö muud kui potentsi tõstvat ninasarviku sarve pulbrit. Mistarvis maksumaksja peaks seda teadma? Matsid ei saa ju nii peenikestest asjadest aru. Issand, laota meie kuluhüvitiste peale tihe uduloor!”
“Minul kulub iga päev mitukümmend liitrit ‰ampanjat,” seletas keegi daamike. “Inimestel võib minust jääda mulje kui joodikust! Tegelikult ma hoopis pesen end ‰ampusega. Mis selles siis halba on? Teate, naisterahvas peab end puhtana hoidma, eriti pärast kuupuhastust, muidu pole ko‰‰er!”
“See on tõsi,” nõustusin mina. “Hügieen on oluline. Nojah, kui te just palute...”
“Me palume!” kordasid riigikogu liikmed haledalt. “Härdasti palume!”
“Olgu siis,” noogutasin ma armulikult pead. “Olgu nüüd ja igavesti teie kulud seitsme taba taga peidus! Ärgu ükski inimene iialgi teie t‰ekke nähku! Aamen!”
“Hurraa!” hõiskasid saadikud, tellisid endale kohe taksod ette ja põrutasid tagasi maa peale.
Rivo juhtum
Aga peapiiskop Põder, küsite te, võrukaelad, nüüd. Kas tema pole viimasel ajal helistanud? No ikka on, ega tema väsi! Alles paar päeva tagasi pidasime jälle maha pika ja sisutu vestluse. Põder tahtis teada, miks ma lasksin Rivol “Superstaari” saatest välja kukkuda.
“Nii tore poiss!” hädaldas ta. “Ma olen kohutavalt pettunud!”
“Jumal teeb, mis Jumal tahab,” vastasin mina. “Üks Rivo ees või taga. Ma muutsin omal ajal Loti naise soolasambaks ja põletasin maha Soodoma linna, mida sa nüüd mingi Rivo pärast irised.”
“Ma kandsin materiaalset kahju,” kaebas piiskop. “Ma võtsin Rivo toetuseks sadu telefonikõnesid, aga need kõned olid ropult kallid! Kiriku korjanduskarp on nüüd täitsa tühi.”
“No ära siis helista kogu aeg ja igale poole! Tõesti, ma ei tea, kas ma pean su telefoni sinepiga kokku määrima, et sa seda päevad läbi ei näpiks!”
“Olen juba kord nõrk ja patune, lasin end ära võluda selle poisi inglihäälest... Armas Jumal, ole hea, tee üks väike imetegu ja too see raha sinna karpi tagasi!”
“Lollakaks pead mind või? Ma ei pane kunagi mingisse korjanduskarpi sentigi. Mis juba kord minu hammaste taga, see ka minu oma. Pigista usklikke vanaeitesid, neil just äsja pension tõusis.”
“Raha oleks kohe vaja,” ei jätnud piiskop jonni. “Suveaeg, tahaks grillida, vorsti osta...”
“Mine osta keskturult Hiina kiirnuudleid, need on odavad,” vastasin mina. “Grilli neid. Või siis käi ristsetel ja peiedel söömas ning topi salamahti kringlit taskusse. See on ju vana kirikuõpetajate nõks. Minu käest ära oota küll mingit rahalist abi!”
“Ei, ma lihtsalt mõtlesin, et tilluke ime...” lunis Põder ikka veel. “Mul on kogutud suurem kuhi õllepudelite silte, kas ei saaks äkki neid sajalisteks muuta?”
“Kuule, sellise jutuga mine Trikimehe juurde!” vihastasin ma nüüd küll täiega ja viskasin telefoni taevast alla.
