Aga olgu, palju õnne tagantjärele Eesti Vabariigi aastapäeva puhul! 90 aastat on minu silmis muidugi ainult nagu piisk meres või liivatera suures kõrbes, aevastad korra ja ongi läinud, aga põrmust loodud inimeste jaoks on see täitsa arvestatav tähtpäev.

Väga vähe on neid, keda ma säärase vanuseni lasen elada, enne ikka saadan mingi jõleda haiguse või surman muul moel.

Nii et pidutsege ja tantsige, kuni saate. Ning olge õnnelikud, ärge irisege. Ärge olge nagu see Andres Põder, kes mitte millegagi rahul pole ja mind muudkui oma nõudlike kõnedega tülitab.

Pettunud piiskop

Mõni päev tagasi helistas see kirikuvürst mulle juba vara- hommikul ja ma sain kohe häälest aru, et mingi Jeremija nutulaul sealt jälle tuleb.

“No mis nüüd on?” küsisin ma tüdinult. “Ma ju ajasin sulle välja kutse presidendi vastuvõtule, näppasin Oliver Kruuda tagataskust ja lasksin pühal inglil sinu korstnasse visata. Vaene mardileivameister nuttis nii kibedasti, kui avastas, et kutse on läinud! Vaata, kuidas ma sinu pärast headele inimestele ülekohut teen! Aga sina ikka kaebad ja õiendad. Oli midagi pahasti seal Estonias või?”

“Mind ei pildistatud,” kurtis piiskop.

“No aga mida sust pildistada, kui sul polnud isegi dekolteed?” imestasin mina. “Ja kints ka ei välkunud. Kubujussist ja lumememmest ei tee keegi pilti. Inimesed tahavad näha paljast ihu ja toorest liha.”

“Ei ole päris nii, armuline issand,” vastas Põder hapult. “Kasukaid pildistati ju ka ning pandi ajakirjas veel hindki juurde – et näed, sellel on 50-tonnine ja sellel 30-tonnine.”

“Aga sul ei olnud ju kasukat, sa kandsid odavat telkmantlit.”

“Aga minu kingad!” karjatas Põder. “Minu kingad olid palju uhkemad kui mõne litsi kasukas, vabandage väljendust, taevane isa! Kas te teate, et need olid õmmeldud vihmaussinahast! Roosad, pehmed nagu närimiskumm, ei võta tilkagi vett sisse. Imelised kingad! Aga kas te kujutate ette, kui tilluke on üks vihmauss? Minu kingade tarvis kulus vihmausse tervelt kolmkümmend tuhat! Kõik need loomad nülgida, nahad parkida, kokku õmmelda... Kolm aastat valmistati neid kauneid käimasid, maksma läksid need mulle täpselt neli miljonit krooni, aga mitte ükski fotograaf ei teinud neist pilti, mitte ükski moepolitseinik ei kommenteerinud!”

“Nojah, ega fotograaf ei piilu ju sinu kleidi saba alla,” seletasin mina. “Ta ei näinud su kingi, ega see polnud mingi Playboy pidu. Ma olen sulle alati öelnud: ole mees ja kanna pükse! Küllap siis oleks märgatud. Nüüd pole midagi teha, katsu mõnel teisel avalikul üritusel tähelepanu äratada.”

“No kus siis?” hädaldas Põder. “Kroonika seksikate pidu on ka läbi!”

“Eks neid pidusid tuleb veel,” arvasin mina. “Ja ära küünalt vaka all hoia. Kanna neid kingi kantslis ja käi nendega koguduseliikmete matustel... Küllap kõmu nendest imelistest kingadest siis levib ja moeajakirjad tulevad ise su ukse taha fotoseanssi lunima.”

Tikk kõris

“Oh,” õhkas peapiiskop. “Kes teab, kaua ma seda ootama pean... Ma nii lootsin, et mul õnnestub juba Eesti Vabariigi aastapäeval oma vihmaussinahkadega furoori tekitada. Üldse läks pidu väga halvasti: mul jäi tikuvõileiva tikk kõrisse kinni, just kahe kurgumandli vahele, hirmus valu ja piin!”

“Miks sa siis sedasi ahmisid?”

“Hirm oli, et jään ilma. Sinna peole oli ju kutsutud ka terve hulk kultuuriinimesi, need ei karda jumalat ega saatanat ning söövad kole palju, justkui krokodillid. Õnneks olid nad jäetud järjekorra lõppu, et anda ausatele inimestele piisavalt aega liudasid tühjendada. Eks ma siis ruttasin ja kugistasin, kuni üks tikk kurku kinni kiilus. Autovõtmetega kangutasin viimaks lahti, aga siis olidki juba Tolk, Maimik ja Õunpuu platsis, ei ma siis enam julgenud vaagnate ligi minna, tegin niisama nurgast saatanate poole ristimärke. Need on ju needsamad kurjad inimesed, kes Õhtulehe andmetel koeri tapavad.”

“Usu jah kõike seda Õhtulehe pläma,” ütlesin ma tüdinult. “Tead, ma ütlen sulle ausalt: kui sa pidutseda ei oska ja ainult vingud, siis ära peole mine. Järgmine kord läheb sinu asemel Marko Mägi, tema on alati positiivne ja lõbus, iga pummelungi pärl!”

Lõin toru hargile. No küll võib mõni inimene alles norida!

Ometi peaksid inimesed praegu ainult rõõmustama, sest ma valmistasin ju teile imelise kingi. Eile saite kätte, kas märkasite? 29. veebruar – sellist päeva te igal aastal kalendrist ei leia! Selle päeva tegin ma just nimelt teie jaoks, et teie elu natukenegi pikem oleks. Loodan, et nautisite täiega.