JUMAL: Võõrad inimesed pühakojas
Nali naljaks, tegelikult olen ma inimsoo peale jälle õige pahane. Ausõna, ma pidin kreepsu saama, kui kuulsin, et Püha Vaimu kirikusse lubati pärast Madonna kontserti terve kari kontvõõraid jooma ja läbustama!
Valisin kohe Põdra numbri ja sõimasin peapiiskopil näo täis.
„Kas sul üldse aru peas on!” karjusin ma. „Mul on seal Püha Vaimu kirikus palju kalleid asju: kaks televiisorit, videomakk, kaks kasti Ivangorodi salasigarette ja terve tünn Aafrikast salakaubana sisse smugeldatud ninasarviku sarvi, mis aitavad impotentsuse vastu ja maksavad mustal turul kulla hinda! Ja sina lubad mingid molkused kogu selle varanduse keskele tantsima ja viina jooma!”
„Rahune, Issand,” lohutas mind Põder. „Kogu kraam on alles. Mitte midagi pole varastatud.”
„Ma ei usu sind!” kärkisin mina edasi. „Kas sa otsisid nende taskud läbi? Ja ega sellest ole abi, ega siis kogenud pätt varastatud kraami taskusse peida, nii loll ta ei ole! Ei, näiteks ninasarviku sarve on väga lihtne kannikate vahel kaasa viia. Torkad kalli sarve endale pärakusse, kergitad pükse ja kõnnid kiriku uksest välja nagu õige mees, pea püsti ja selg sirge.”
„Mida siis teha, taevane käskija?” muutus ka Põder murelikuks. „Kas kontrollin piduliste püksid üle?”
„Hilja, kallis mees!” turtsusin mina. „Hilja! Ega nad seda sarve endale igaveseks sinna urruauku jäta. Praegu on see juba ammu välja tõmmatud ja maha parseldatud. Ah, ma ei taha mõeldagi, kui suurt rahalist kahju ma kandma pean!”
Ööklubi eakatele
„Ehk pole asi siiski nii hull,” püüdis Põder optimismi säilitada. „Need pidulised olid kõik eakamad inimesed, eesotsas vanaproua Saagimiga. Puha Eesti-aegne ristitud ja leeritatud rahvas. Nende moraal on kõrge ja eetilised normid kindlalt paigas. Nemad juba pühakojast varastama ei hakka. Lihtsalt tahtsid pärast Madonna kontserti natuke jalga keerutada. Aga eks te teate ju ise, kui koledad kohad on need ööklubid – müra, kära, valgus sähvib... Lausa põrgu. Vanainimesel pole sellises paigas midagi teha. Ja kuhu on siis eidekestel ja taadikestel mujale tulla, kui mitte pühakotta? Kirik pakub ikka midagi hingele. Kellamees lõi neile tantsimiseks kella, köster laulis ingli häälega... Pensionäridel siin kalgis ilmas pisutki rõõmu.”
„Ära püüagi neid sunnikuid välja vabandada!” jäin mina rangeks. „Sa ütled – ristitud, leeritatud... Sellest on vähe! Alles siis, kui need inimesed on ka kristliku kombe kohaselt maha maetud, olen ma nõus neid usaldama! Ja üldse, paljugi kes kõik öösel kirikusse kipuvad! Saan aru, et ka vaimulik on mees ja tal on omad lihalikud vajadused, aga juba kümnes käsus on kirjas, et kirikuteener ei tohi kirikusse preilisid ega lõbupoisse tuua. Vaimuliku kohus on uks lukus hoida ja kui litsid juba liiga valjusti prõmmivad, siis võtku püss ja andku lehtsabadele tina!”
„Aulik Issand, aga miks ei võiks lubada mõnel õnnetul hingel öisel ajal pühakojast varju otsida?” küsis piiskop. „Muidugi raha eest. Kirik on ju öösel tühi ja kui ta on tühi, siis ei too ta midagi sisse. Aga võiks panna ruumid ka öösel teenima!”
„See on muidugi õige, Põder!” kiitsin mina. „Larakas saal, miks ta peab öösel tühi seisma. Ainult et kallis mees, sina tuled selle mõtte peale praegu, aga mina olen juba ammu-ammu kõik vajalikud lepingud sõlminud ja iga öö toob mulle sisse kena kopika. Ja mina ei ole üürinud kirikuid mitte vanainimeste tantsuõhtuks ega odavaks hosteliks, kus joobnu saab orelivile sees magada või koos sõbrannaga pingi all pattu teha. Minul on palju paremad kunded.”
Must missa
„Kes siis, oo mu Issand?” küsis Põder uudishimulikult.
„Satanistid muidugi. Nad peavad öösiti kirikutes musta missat, joovad inimese verd ja suudlevad kitse taguotsa.”
„Fui!”
„Ole ometi tolerantsem! Igal inimesel on õigus isiklikule elule. Nii et pea meeles, kui sa näed öösiti kirikuaknas sinist valgust ja kuuled võigast laulu, siis on kõik okei. Ära siis neid häid inimesi segama mine.”
Panin toru hargile ja sõin kaks apelsini. Meel ei olnud enam nii must, mõtlesin, et tühja kah – kui proua Saagim näppaski Püha Vaimu kirikust mõne armulauakarika või ninasarviku sarve, siis mis seal ikka. Kas mul kraami vähe? Terve maailm on minu oma, kõik linnud, loomad, merekalad ja sitikad on minu loodud ja kui tahtmine tekib, siis loon igasugu imevigureid juurdegi. Näe, ükspäev tuli tuju, võtsin tavalise kaka, panin talle jalad alla ja saatsin Eestisse jalgpalli mängima! Küll kõik eestlased rõõmustasid! Lihtne ja väike ime, aga kui palju see inimlastele rõõmu teeb!
Jah, minu käes pole miski võimatu!
