Jumalik kuumalaine ja külm kirik
Tulin just suvitamast ja mis ma näen: olin kodus põrandakütte sisse unustanud! Ja mitte niisama sisse, vaid kõige vingema režiimi peale, sest enne ärasõitmist kuivatasin põranda peal sokke ja keerasin lüliti põhja. Minu enda toas polnud häda midagi, sest mul on sitaks hea ventilaator, mis hoiab temperatuuri alati mõnusalt jaheda, aga ma võin ette kujutada, mis teil seal all toimus! Võis ikka palav olla küll see suvi! Võtsin kohe toru ja kõlistasin Põdrale.
„Privetik, vana!” ütlesin ma reipalt. „Kuidas läheb? Oli ilus suvi?”
„Kangesti kuum,” vastas piiskop hädise häälega. „Vahepeal tahtis palavus lausa hinge välja võtta. Õnneks käivad meil siin Tallinna Jaani kirikus ehitustööd, ma küsisin töömeestelt külma tsementi ja panin seda endale pähe. See kivistus seal ära ja sedasi, külma kivikiivri all, sai ikka elada, aju ei kuumenud üle.”
„Sorri, sõber,” vabandasin ma. „See on minu süü, unustasin maale sõites põrandakütte sisse ja see siis kõrvetaski teid. Aga pole viga, kirikus peaks ju ometi jahe olema. Selle mõttega ma need kirikud omal ajal välja mõtlesin, et nad töötaksid justkui algelised külmkapid. Eks ole, kirik on justkui kaev, kuhu sa õlled ämbriga lased ja kus nad siis külmad püsivad. Mul on palju kergesti riknevat varandust nagu pühakute säilmed ja neitsi Maarja piimatilgad, need vajavad jahedust, muidu on kohe lihakärbsed pühameeste kontidel kallal. Ja kus siis selle kahju ots!”
„See on tõsi, armas Issand, et oma otsatus helduses oled sa loonud meile rõsked pühakojad,” nõustus Põder. „Mul on sügisest kevadeni selles külmas kliimas jutlustamisest kange nohu. Aga kuumal suvel pakub jahe kirik tõesti kergendust. Kuid kahjuks pole ma munk, kes võib hommikust õhtuni nautida kloostrimüüride karastavat kaitset. Pean paraku oma ametikohustuste tõttu liikuma ka õues pööbli hulgas, neid matma ja nende armetut varandust sisse õnnistama. Armas Jumal, kui sa teaksid, kui umbne mul oli oma musta talaari all! Matan, eks ole, inimest, ja tunnen samal ajal, kuidas higinire mööda selga alla voolab ja trussikute kummi vahele kaob.”
„Aga mis mõttega sa kannad suvel aluspesu?”
„Ei saa kuidagi ilma, väga palju on ateiste siginenud, aga need põrgusigidikud kannavad kinganinade küljes väikseid peegleid ja muudkui katsuvad mulle talaari alla piiluda. Pean olema väga valvas, et nad Püha Kiriku saladustele jälile ei saaks!”
„Ole nüüd, seda ma küll ei usu. Sa näed tonte. Keda sinu seelikualune ikka enam huvitab, vaata passist oma sünniaastat, onuke! Sa pole enam selles eas. Ma arvan, et hoopis vastupidi – küllap sa ise nendel matustel piilusid hoopis noori naisi! Mõtle, kui ikka üks neiu peab kuuma ilmaga hulk aega haua ääres seisma – päike muudkui kütab, higi voolab, varsti on must T-särk märg... Eks ole? Parem kui vahupidu!”
„Mu Issand, mina teen matustel tööd ja teenin raha. Minul pole selliste asjade jaoks silmi,” vastas piiskop väärikalt.
„Aga tahad, ma annan sulle sellised silmad? Kotkasilmad? Et näed kilomeetri kauguselt hiirt, naisterahva asjadest rääkimata? Mul on pärast puhkust hea tuju, küsi ainult! Või tahad elevandi lonti, sellega saad voodis lebades kapist kommi võtta?”
„Halastaja Jumal, ma ei soovi endale lonti! Kuidas ma lähen kantslisse, lont ees!”
„Aga selliseid vööte nagu sebral?”
„Ei! Armas Issand, kas te olete purjus?”
„Tsipa olen võtnud küll. Mis siis on? Kuule, ära ole selline! Ole ikka täitsamees! Kuule, laulame õige seda laulu, et: ristirahvas, ristirahvas, rõõ-õõ-muu-sta!”
„Anna mu naine tagasi!”
Põder pani toru ära, aga minul oli juba hea hoog sees. Hakkasin suvaliselt numbreid valima.
„Ooperilaulja Taimo Toomast kuuleb!” vastas mulle koolitatud meeshääl.
„Savisaar siin,” moonutasin mina häält. „Anna mu naine tagasi, muidu ma tapan su ära!”
„Jah, muidugi,” hakkas vestluskaaslase hääl värisema. „Kas tulete ise järele või saan ma ta kuhugi valvelauda jätta?”
„Nali!” hüüdsin mina, katkestasin kõne ja valisin uue numbri.
„Tätte Jaan kuuleb!” kostis torust. „Rääkige ruttu, ma lähen kohe ümbermaailmareisile.”
„Siin räägib teie ande tuline austaja,” ütlesin ma krigiseva häälega. „Tahan teada anda kurjast salanõust, mille on sepitsenud teie reetlik sõber Matvere.”
„Mis salanõu see selline on?” muutus Tätte ärevaks.
„Matverel on kindel plaan rikkuda tänasel kontserdil ära teie imeilus laul tuulevaiksest ööst,” jätkasin. „Nimelt selle asemel et laulda: „Tuule suund on nord!”, laulab Matvere hoopis: „Tuule suund on süüd!””
„Ah!” karjatas Tätte. „Ei või olla!”
„Kahjuks on see siiski tõsi,” ütlesin mina. „Inimesed on õelad. Mul on hea meel, et sain teid hoiatada. Olge siis tänasel kontserdil valvel!”
„Küll ma sellele Matverele veel näitan!” kinnitas Tätte ja mina lõpetasin naerust puksudes kõne.
Oi, mulle meeldib vintis päi telefoniga sigatseda!
