Juncker Euroopa Liidu juubeliks: koostööaldis Eesti on suurepärane näide, koos on ära hoitud küberrünnakuid
Euroopa integratsiooni algatas põlvkond, kes soovis, et Euroopa rahvad ei peaks enam kunagi kogema sõjakoledusi. Rooma lepingute allkirjastamisega 25. märtsil 1957 jätsid kuus ELi asutajaliiget Euroopa mineviku varjud seljataha. Need talletati vaid ajalooraamatutesse hoiatuseks tulevatele põlvedele, et samu vigu ei korrataks.
Nüüd, kus tähistame selle pöördelise sündmuse 60. aastapäeva, oleme ühtlasi ka uue Euroopa sünni tunnistajaks. Maailm meie ümber muutub. On aeg uuendada oma lubadusi ning kindlustada tulevik, kus kõiki kodanikke ja liikmesriike koheldakse võrdselt. Uus 27 liikmesriigiga Euroopa Liit peab tegutsema otsustavalt ja andma oma kodanikele lootust.
Peame taas otsima vastuseid küsimusele, mis on saatnud Euroopa Liitu läbi aegade: kuidas edasi? Mul ei ole vastuseid, sest seda ei otsusta mina üksi. Euroopat ei saa juhtida ülaltpoolt antavate korraldustega ega uhkes üksinduses. Vastuse sellele küsimusele peab andma rahvas.
Liiga kaua on Euroopa Liidult oodatud rohkem, kui ta suudab ära teha. Pole mõtet teha nägu, et Euroopa võimuses on lahendada kõik probleemid. Näiteks ei saa Euroopa Liit kaotada ära palgalõhet - selle küsimusega peavad tegelema siiski riigid ning tööandjad.
Samuti pole põhjust arvata, et liikmesriigid suudavad kõike üksi saavutada. Võtame näiteks küberjulgeoleku, kus meie suurimaks trumbiks küberrünnakute ärahoidmisel on piiriülene koostöö ning andmete vahetamine. Eesti on siinkohal suurepärane näide. Seepärast usun, et on aeg arutleda ausalt selle üle, mida me Euroopa Liidult ootame.
Liigume samas suunas, eri kiirustel
Me võime jätkata samal kursil, rakendades kogu oma energia suurte üleeuroopaliste küsimuste lahendamisele: kuidas kujundada lõplikult välja ühtne turg, sealhulgas digitaalne ühtne turg, luua energialiit, kapitaliturgude liit ja kaitsekoostöö liit. Võiksime liikuda ka hoopis teises suunas ja otsustada, et EL 27 keskendub ainult ühtsele turule. Kuid Euroopa on kaugelt rohkem kui kaubaturud ja raha. Väita vastupidist tähendaks loobuda väärtustest, mille nimel oleme sajandeid võidelnud nii relvade kui ka sõnadega.
Kolmanda võimalusena võiksime lubada osal liikmesriikidel mõnes valdkonnas edasi liikuda, jättes tee lahti neile, kes soovivad hiljem ühineda. Seda võimalust kasutatakse juba praegu. Riigid Euroopa eri osadest on loomas ELi patendikohust, ühtlustamas abielulahutust ja rahvusvaheliste paaride varasuhteid reguleerivaid seadusi ning asutamas Euroopa Prokuratuuri, et võidelda Euroopa Liidu eelarvega seotud pettuste vastu. Need niinimetatud tõhustatud koostöö näited kinnitavad, et kõik ei pea edasi liikuma sama kiirusega, kuid on oluline, et kõik liiguksid samas suunas.
Veel üks võimalus oleks, et 27 liikmesriiki teevad kõik koos palju rohkem ainult mõnes valdkonnas, seal kus meie tegevus loob tõelist lisaväärtust ja kus kodanikud ootavad meie sekkumist. Sisuliselt tähendaks see ELi tegevuse piiramist, eelkõige valdkondades, kus liikmesriigid ei suuda kokku leppida või kus neil on lihtsam üksi toime tulla.
Tuleviku valib rahvas, mitte poliitikud
Ja viimaks on ka võimalus, et liikmesriigid otsustavad minna edasi täiskiirusel ning jagada võimu, vahendeid ja otsuste tegemist kõigis küsimustes senisest enam. Kõik need viis stsenaariumi on teostatavad. Kahtlemata arutlevad nende üle tuliselt nii liikmesriikide parlamendid, valitsused, kodanikuühiskonna organisatsioonid kui ka inimesed kõigilt elualadelt. Tegelikult on kõige tõenäolisem, et Euroopa tuleviku kujundab kuues, teie valitud stsenaarium.
Euroopa demokraatia proovikiviks on 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised. Soovin, et tänasest kuni valimisteni oleks kuulda kõigi häält. Oma tuleviku kujundame ise ja selle eest vastutame kõik koos. Seda ei tee institutsioonid või poliitikud, vaid inimesed, keda nad esindavad. Mis puutub Euroopa Liitu, siis on presidentidel ja peaministritel olnud alati liiga lihtne öelda, mida nad ei taha. Nüüd tuleb neil igas Euroopa nurgas osaleda aruteludes ning otsustada, mis on see, mida nad tahavad.
EL on 60 aastaga saavutanud selle, mis tundus saavutamatu – lõppes Euroopas pidevalt kordunud sõja ja rahu tragöödia. Aga selline Euroopa ei ole iseenesestmõistetav. Elu Euroopas on alati sõltunud ja sõltub ka täna inimeste valikust. Meie valikuid – täna, homme ja kahe aasta pärast – peab suunama täielik arusaamine sellest, millised on nende võimalikud tagajärjed mitte ainult meie, vaid ka järgmiste põlvkondade jaoks. Meie üle ei otsustata mitte selle järgi, mis me oleme pärandiks saanud, vaid selle järgi, mis me endast maha jätame.
