JÜRGEN LIGI: ettevõtja ühiskondlik vastutus
Ainuüksi kirjutatud reeglite hulk on ettevõtja puhul tavatult suur, aina enam lisandub aga neid, mis kirjas pole. Ärilt eeldatakse ka pehmete väärtuste järgimist, ilma et need oleks tingimata abiks konkurentsis. Ning iga juhtum, kus rahaga käib kaasas ülbus, hoolimatus ja harimatus, tekitab raskusi ettevõtjasõbralikule poliitikale.
Ettevõtjate mõju riigi juhtimisele ületab kaugelt nende osakaalu valijaskonnas. Nad on panustanud ühiskondlikku dialoogi, loonud ühendusi, lobeerinud, spondeerinud, andnud nõu, kritiseerinud. Selline aktiivsus on ulatunud vaoshoitusest kärkimiseni ja riigimehelikkusest rehepapluseni.
Ettevõtjate sõnum on majanduse elujõu võtmeid. Kas seejuures keskendutakse pelgalt oma äri või Eesti majanduse edule, on suur küsimus. Poliitikute vastutus on teha neil asjadel vahet, ja nagu teame, ei ole nad valede valikute korral sugugi alati üksi vastutavad.
Ettevõtjate eriline ühiskondlik roll on olla vastukaal ametiühingutele. Nood esitavad grupihuve kõhklematult kui üldrahvalikke ning nende käsutuses on destruktiivsused relvad. Nii jääb vastukaal tihti avalikust arvamusest teisele poole ning „töörahva laiade massidega“ kipuvad samastuma nii poliitikud kui ajakirjandus.
Seepärast on väga hinnatav ettevõtlusorganisatsioonide suur panus selles, et Eesti majanduskeskkond on regulatsioonide osas soodus. Järgmiseks edulooks tõotab siin saada tööõiguse reform, mis raviks oluliselt meie üht suuremat nõrkust, aga kohtas algusest peale raevukat avalikku vastuseisu.
Suure raha teenijalt endaltki oodatakse suurust. Kui heategevus jääb sisetunde asjaks, siis teatud väärtuste puhul on paratamatu ka riiklik meeldetuletamine. Eesti suveräänsuse ja väärikuse või eesti keele ja kultuuri säilimise tagamisel on kohatu nõuda poliitikutelt järeleandmisi äri eduks.
Ikka ja jälle tuleb meelde tuletada väärtuspõhise välispoliitika põhimõtteid. Ainult tänu neile on meie riigile ja rahvale taas antud šanss ning ainult selle tõttu on paljud tänased valitsuse vaenajad rikkaks saanud.
Kusagil ettevõtluse ja poliitika vahel on ka selline piir, mida ei paista õnnestuvat edukalt ületada. Mitte alati ei piirdu katsed isiklike riskidega. Kui ettevõtjate poolt läheb kriitika üle kukutamiseks, võidakse saada valitsus, kes pöördub otse „rahva“ poole, jagab rohkem kui majandusel anda, ja valitseb kapitalistlikust vähemusest vääramata.
