JÜRGEN LIGI: uus vabadussammas on Kohatu
Aga siis nägin pilti. Post, mis suurem kui plats ja mägi kokku. Päratu rist. Ilus nõlv ära betoneeritud. Kalmuga oleks raske vaielda: värske ideeta, literatuurne, naiivne. Ja proportsioonitu.
Sain õigel ajal komisjonist tulema, on mu riivatu mõte, uni on parem.
Ma rääkisin, et 80 aastat vaieldud, aitab küll. Kõhklust oli pisut öeldeski. Nüüd ei näi teise 80 või 180 võtmine hoopiski mõttetu.
Aga ma ju ei tea, elus võib ta ka ilus olla. Pilti vaadates näib igatahes Kohatu. Kas otsustajad ikka kohta teadsid, kuhu sammas mõeldud oli? Kas big on meil nüüd automaatselt beautiful ja betoon parem kui haljasala?
Mida teha Eesti kontuuriga? Vabadussõja järgne või ka hägune idapiir oleks piirilepingu taustal pretensioon, Stalini oma aga vabadusideaaliga sobimatu. Mis võimalused jäävad?
Veel ütles Kalm, et komisjonis pidid ülekaalus olema mittekunstiinimesed, tulemus olla poliitikute maitse. Kas ta tõesti usub, et selline asi eksisteerib? Minu, Laari ja Reiljani ühine?
Ma olen komisjoni koosseisus süüdi. Toetasin ise kunstnike ja arhitektide arvu kahekordistamist neljani ja püüdsin ka vabadusvõitlejate ja Tallinna esindajateks saada arhitekte. Kodanikuühendusi ehk veterane tuli kaasata.
Poliitikuid sai vist kaks riigikogust ja kaks valitsusest. Neile on õigustuseks ja toeks oma aparaat ja esindamiskohustused, vastutus protsessi ja ressursside üle.
Aga poliitikud tundusid küll saavat pigem kahe vastandi vahendajateks. Grupieelistust võis näha vabadusvõitlejate puhul, kes soovisid väga konservatiivset lahendust. Oli tunda pinget, et kunstnikud-arhitektid seda pelgasid ja moderni eelistasid. Mil moel esimesed peale jäid, ei tea, ega sedagi, milline oli valik.
Sambaga ei tohi nüüd olla julm, tegu on sündiva pühadusega. Kuni tema kuju on harjumatu, tuleb mõelda rohkem tähendusele.
Allikas: Jürgen Ligi blogi
