JÜRI ADAMS: Ansip ja korruptsioon
Nädal enne hiljutisi kohalikke valimisi korraldas ETV valimisstuudios vestlusringi Eesti suuremate erakondade esimeestele, kelle hulgas oli ka Reformierakonna esimees Ansip. Teemaks korruptsioon ja eetiline kriis Eestis.
Saates ütles Ansip selgelt oma seisukoha ja kuna ta tegi seda lühidalt ning kiirustamata, siis jõudsin ma selle üles kirjutada. Ansip ütles: “Korruptsioon ei ole eetikamõiste. Korruptsioon on kuritegu ja selle eest pannakse vangi.” Ja kui saatejuht kommenteeris tema avaldust veidi hiljem nii: “Peaminister tahab ütelda, et kui pole süüdi mõistetud, pole süüdi,” siis Ansip sellele vastu ei vaielnud.
Ansipi seisukoht on omast vaatenurgast väga loogiline ja selle puhul ei ole tegemist omapäratsemisega, seda jagab Eestis ilmselt küllaltki suur hulk inimesi.
Kui näha probleemi nii nagu Ansip, siis on tulemus, et korruptsiooni peaaegu ei olegi, sest korruptsioonijuhtusid tema kasutatud mõistes on väga vähe. See seisukoht on teravalt vastuolus nende inimeste arvamusega, kelle jaoks korruptsioon kuulub mõistena ikkagi peamiselt eetika valdkonda ja kes seepärast usuvad nägevat palju rohkem korruptsiooni.
Korruptsioonijuhtusid Ansipi kasutatud mõistes ei saagi olla kuigi palju, selle põhjus on kriminaalprotsessi omadustes. Seaduse teksti võib ju kirjutada väga erinevaid kuriteokoosseise, aga selleks et kriminaalprotsess saaks toimida ja jõuda õiglustunnet rahuldavale tulemusele, peavad olema täidetud teatud tingimused.
Kõigepealt peab olema võimalik piisava usutavusega sedastada kuriteo (antud juhul siis korruptsiooni) toimumise kahtlus ja anda sellest teada uurimisorganitele, et nad saaksid alustada menetlust. Erinevalt n-ö klassikalistest kuriteokoosseisudest, tapmistest, vargustest jne, ei ole see paraku üldjuhul võimalik: ei ole teadmist toimunust, ei ole teatajat. Kui aga siiski on suudetud alustada uurimist ja uurimisorganid hakkavad koguma tunnistusi toimepandud kuriteo kohta, siis niisugustes asjades süüdistust toetavaid tunnistusi ja asitõendeid enamasti ei saada, sest pealtnägijaid-kuuljaid ei ole olnud. Ka osalised ei kipu iseenda suhtes tunnistusi andma. Kui asi siiski peaks kohtusse jõudma, lõpeb protsess tõenäoliselt süütõendite puudumise tõttu õigeksmõistmisega. Isegi kui tegude faktilise külje kohta on tõendeid, on kaitse esindajad enamasti võimelised edukalt näitama, et süüdistatava tahtlus või omakasu taotlemise soov ei ole tõendatud. Nii jõuti ajal, mil meie kriminaalkoodeksisse kuulus eraldi kuriteokoosseisuna “korruptiivne tegu”, süüdimõistvale otsusele kõige rohkem paar korda aastas.
Piirid muutuvad ajas
Kui korruptsiooni käsitada kuriteokoosseisude osana, siis on tulemuseks, et korruptsiooni praktiliselt ei ole ega saagi olla. Korruptsioon eetikamõistena aga on üks osa kõigist ebaeetilistest tegudest, nimelt tegudena, mis kuuluvad ametitegevuse või ühiskondliku tegevuse valdkonda. Ka kõik kuriteod on ebaeetilised teod (vt joonist).
Kriminaalkorras karistatav (ja kriminaalkaristusega ähvardatav) on vaid väga väike osa korruptsioonist, eelkõige altkäemaks ja pistis, kuid nende puhul on siis tegemist juba skandaalseks paisunud olukorraga, sest altkäemaksuvõtja tabamiseni ja kohtu teel karistamiseni jõutakse tavaliselt siis, kui spetsiaalsed jälitusorganid on juba ammu altkäemaksuvõtmises kahtlustatavatele isikutele korraldanud kuriteo matkimise.
Korruptsiooni enamiku kohta ei saa olla kriminaalkaristusi, suurt osa korruptsioonist ei ole võimalik ka seadusega selgesõnaliselt keelata, sest ebaeetiline ei ole mitte tegude konkreetne vorm, vaid motiivid jms.
Kui korruptsiooni käsitada pakutud skeemi alusel, siis kaob paraku igasugune võimalus, et asjad oleksid lihtsad ja selged. Sel juhul muutub kõige olulisemaks korruptsioonikahtluse küsimus – kas mingit konkreetset tegu on eetiline teha või mitte. Ja siis on vastuseks, et vähimagi kahtluse korral peaks küsima teiste arvamust, olgu need teised siis kõrgemad ametnikud, ühiskondlikud organisatsioonid, avalikkus, korruptsiooniküsimustega tegelevad komisjonid vms.
Pöördugem õigele teele
Siis ilmneb ka see, et korruptsioonimõiste piirid aja jooksul muutuvad ning tegusid, mida ühel hetkel peeti igati vastuvõetavaks, võidakse mõni aasta hiljem hakata pidama korruptiivseks, s.t selliseks, millest arvatakse, et korralikud inimesed neid ei tee, kuigi seaduses ei ole (ega saagi olla) niisuguste tegude tegemise selget keeldu.
Kui formaalselt vaadates tundub seisukoht, mida Ansip telesaates väljendas, olevat justkui pärit juristidelt-kriminaalõiguslastelt, siis tegelikult on selle levitamisse andnud suurima panuse pigem ärimeeste õigusnõustajad.
Kuid sellel, et Ansip ja paljud teised kujundasid endale just niisugused arusaamad, nagu neil praegu on, on laiemad põhjused. Tunnen selles ka iseenda süüd. Juhtisin riigikogu õiguskaitsekomisjoni, kui seal menetleti korruptsioonivastase seaduse eelnõu, ja see oli üles ehitatud just korruptsiooni kui kriminaalkuriteo kontseptsioonile. Sellise lähenemise valeks pidajad olid ja jäid vähemusse nii riigikogus kui ka Eesti ühiskonnas laiemalt. Üldine ja valitsev oli tol ajal usk karistamise võimalikkusse ja vajalikkusse.
Kas me oleme Eestis selle tee nüüd lõpuni käinud? Kas me võiksime ühiselt tunnistada, et see oli umbtee? Ja et meil tuleb tegelda muu hulgas ka sellega, et segadusse aetud inimesi, nagu peaminister Ansip, on vaja nende eksiarvamusest välja tuua?
Kas võiksime ühiselt tunnistada, et üldkasutatavaks saanud väljend “korruptsiooni vastu võitlemine” viitab valele teele? Korruptsiooni ei saa nimelt tagantjärele karistada. Selle vastu ei saa ka otseselt võidelda, sest pole selgeid võitlevaid pooli. Ainus mõistlik asi, mida saab teha, on püüda korruptsiooni, s.t lubamatut valestitegemist ennetada. Ja selleks on tegelikult vaid üks tee – pidevalt tõstatada küsimust, mida ja kuidas teha on õige, mida ja kuidas teha aga vale.
Jüri Adams, riigikogu VII–IX koosseisu liige
