JÜRI ADAMS: Juhtida ettevõtet või täita põhiseadust?
Üks niisugune koht on PS § 63 lg 1: “Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis”. Samasisuline teine koht, § 99, on küll veidi parem: “Vabariigi Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse.”
Need sõnastused võimaldavad vaidlust vähemalt kolmel põhjusel. Ei ole selge, mis on “amet” sellises tähenduses, seda enam veel “riigiamet”. Võib küsida, kas riigikogu liige võiks olla kaadrisõjaväelane või palgaline kaitseliitlane? Ei ole ka üheselt selge, mis tähenduses on siin “riik”. Keegi võib küsida, kas riigikogu liige võiks olla omavalitsustegelane, näiteks Tallinna linnaosa juht, kellel on rohkem majanduslikku ja poliitilist võimu kui väikese ministeeriumi kantsleril? Ja – last but not least – nendest sõnastustest isegi mitte ei kuma selgitust, miks üldse niisuguseid piiranguid on vaja, milleks see kõik peaks hea olema.
Vaidlus ja poliitiline praktika
Poliitiline ja õiguslik vaidlus selles küsimuses on praegu minemas kolmandale ringile. Esimese raundi lõpuks 1994 andis riigikohus otsuse, et riigikogu liikmed ei tohi kuuluda riigiettevõtete haldusnõukogudesse. Tollal oli veel palju riigiettevõtteid, praeguseks ei ole ammu ühtki järele jäänud. Kuna siis juba oli käimas riigiettevõtete ümberkujundamine äriühinguteks, tehti ka poliitiline otsus, et riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse ei ole lubatud määrata riigikogu liikmeid.
Teises raundis mindi vastupidises suunas. Riigikogu VIII koosseisu lõpuajal 1998 novembris, kui riigikogu liikmed olid sisuliselt juba hõivatud valimiskampaaniaga ja menetleti riigikogu töökorra seadust, läksid läbi mõnede riigikogu liikmete muudatusettepanekud, mis olid sihitud otseselt sellele, et riigikogu liikmed saaksid olla ametis ka riigi äriühingute nõukogudes.
Kuid vähemalt Mart Laari juhitud valitsuse ajal seda üldreeglina ei praktiseeritud. Kas hakati riigikogu liikmeid nimetama äriühingute nõukogudesse juba Siim Kallase valitsuse ajal 2002–2003, või alles alates Juhan Partsi valitsuse võimuletulekust? On skandaalne, aga tõsi, et meie e-riigis ei ole võimalik ühegi ministeeriumi avalike dokumentide hulgast leida mitte ühtki nõukogu liikme nimetamise otsust. Ainus koht, mille leidsin meie avalikus riiklikus andmevõrgus, mis käsitleb seda teemat, on lihtsat loetelu sisaldav dokument rahandusministeeriumi koduleheküljel: “Riigi äriühingute ja äriühingute, kus riigil on enamusotsustusõigus või otsustusõigus nõukogude koosseisus. Ministeeriumide poolt rahandusministeeriumile esitatud andmetel.” See on küllalt ilmekas tõestus, et ka asjaomastes ministeeriumides saadakse aru, et asi ei ole õige.
Kaks lihtsat lahendust
Juristid, kes püüavad põhjendada riigikogu liikmete äriühingute nõukogudes olemise lubatavust, viitavad sellele, et nende äriühingute puhul ei ole formaalselt tegemist ju riigi varaga, seega ei saavat käsitleda nende nõukogus olemist riigiametina. Teise poole juristid, keda esindavad eriti õiguskantsleri ametkonna spetsialistid, näevad selles ametite ühitamise lubamatust ning võimude lahususe põhimõtte rikkumist. Sama tulemuseni peaksime jõudma ka siis, kui arutleda, et riigi äriühingu vara on eravara üksnes tingimisi, et sisuliselt on ikkagi tegemist riigi varaga – s.o. meie kõigi ühisvaraga –, millele on mingil otstarbel antud eravara kuju. Ja et sellise “eravara” saab ühe suletõmbega muuta taas riigivaraks.
Miks siis ikkagi on vaja riigikogu liikmete töövaldkonda piirata? Kõige üldisem vastus on: et nad tegeleksid maksimaalselt oma põhiülesandega ja jätaksid kõik muud tegevused teistele.
Kuigi Eesti põhiseaduse tekstides on eesmärgi saavutamiseks otsitud sobivat sõnastust alates 1932. a põhiseaduse muutmise kavast, olen parima ja sisuliselt kõige täpsema pakutud variandi leidnud Edgar Talviku ja Jüri Kaljuvee 1990. a avaldatud põhiseaduse projektist: “Riigikogu liikmed ei või olla mõnes muus ametis, välja arvatud teaduslik või pedagoogiline töö” (§ 43).
Kuid ka praegune põhiseaduse sõnastus võimaldab arukat korraldust, kui seda tõlgendada riigikohtu 1994. aasta lahendist ja sellega kooskõlas olevast õiguskantsleri seisukohast lähtudes. Vaja on ainult tahta.
Jüri Adams, Põhiseaduse Assamblee liige
